Järvelinnas

Puno ja Titicaca järvega olid meil ilusad plaanid. Puno lähedal järve peal elab üks põlisrahvas järves kasvavatest totora-kõrkjatest tehtud parvedel või väikestel tehissaartel (Urose saared). Kunagi ammusel ajal leidsid nad järve peal varju agressiivsemate naaberhõimude (nt inkade) eest. Järv andis kõik, mis neil vaja oli – kala ja veelinnud toiduks, lisaks olla see kõrkjas ise söödav. Kõrkjatest tehti ka paadid ja majad. Selline ebaharilik eluviis on praeguseks saanud suureks turistimagnetiks ja saarterahvas püüab asjast ka kuidagi kasu lõigata, müües suveniire ja pakkudes kodumajutust. Tihtilugu ei tule see neil hästi välja – turismiagentuurid toovad turistid kena kopika eest kohale, aga maksavad kohalikele kahetsusväärselt vähe.

Urose kõrkjasaarestik

Kristo oli välja vaadanud ühe kõrkjasaare (Uros Khanti), kus toimetab ettevõtlik ja inglise keelt oskav kohalik naine, kes pakub veidi kvaliteetsemat paketti. Selle sisse kuulub kodumajutus, värske ja maitsev kohalik söök ning tutvumine kohaliku kultuuri ja traditsiooniliste töövõtetega. Nii Lonely Planet, Wikitravel kui ka Tripadvisori arvustused on seda esile tõstnud kui kõige kvaliteetsemat ja eetilisemat varianti Urose saartel viibimiseks. Loomulikult oleks see olnud kallim kui mõne agentuuri kaudu käimine, aga parem maksta mõistlik summa kvaliteetse teenuse eest kui esialgu rottida ja siis seista näiteks silmitsi ootamatute kuludega, näiteks olla moraalselt kohustatud ostma mõttetuid suveniire. Olime meili teel broneerinud majutuse üheks ööks kõige kaasnevaga ja olime natuke ärevil, et tuleb ööbida saare peal kõrkjatest hütis, kus pidi öösel üpris külmaks minema. Teisalt lootsime, et sellest tuleb üks reisi tipphetki, kus saame sügavamalt kohalikke tundma ning nautida järve vaikust, päikeseloojangut ja selget tähistaevast.

Kahjuks aga jäi Kristo ööl enne saarele sõitu haigeks ja pidime broneeringu üles ütlema. Veetsime terve kolmapäeva hostelitoas, kui välja arvata see, et Krissu tõi vahepeal linnast alpakalihaga pitsat. Õhtuks hakkas Kristo paranema ja neljapäeva hommikuks olime juba jälle mõlemad sõiduvormis. Nüüd pidime piirduma lühema tavatuuriga kõrkjasaartele. Agentuuri kaudu pole tingimata isegi vaja broneerida, me läksime lihtsalt Puno sadamasse, ostsime paadipileti ja sissepääsupileti saartele ning saime alusele, mis viis meid ühele saarele. Kõik meie paatkonna inimesed olid peruulased, ehkki siseturistid teistest piirkondadest. Kuulasime hispaania keelt pingsalt ja üritasime aru saada.

Saare patriarhi loeng

Saarel võttis meid vastu saare patriarh (saared pole suured, maju on seal 10 ringis, meie nägime kahte meest ja nelja-viit naist), kes seletas mudeli peal saare ehitust, siis juhatas meid majadesse sisse vaatama ja siis suveniiriputkade juurde. Suveniirid olid täiesti mõttetud, aga ostsime, sest vähemasti see saar tundus peamiselt turismist elatuvat. Need uroslased, kes tahavad omaette olla ja traditsioonilisel viisil edasi elada, elavad väidetavalt kaugemal kõrkjatihnikus.

Kõrkjatest parv oli suhteliselt omapärane pind, millele toetuda. See oli pehme ja painduv nagu matt. Kohalikud kõnnivad selle peal paljajalu, kuigi meile tundub see veidi torkiv. Nende jalalabad nägid välja suhteliselt kõvaks paakunud ja igipaistes olevat, niiet ilmselt neid ei häiri. Altpoolt mädandab vesi kõrkjaid pidevalt, nii et nad viskavad iga kümne päeva tagant uue kihi peale. Tee peal nägime paadi pealt, et ühele saarele oli mingi ime läbi isegi jalgpalliväljak tehtud. Ei tea, kui tihti pall vette lendab?

Meie ka täitsa kõrkjaparve peal. Paremal on värskelt peale pandud kõrkjalasu

Pärast suveniiride ostmist kupatati meid parvele, mis toetus kahele traditsioonilisele kõrkjapaadile ja mida üks kohalik tädi oma moodsa mootorpaadiga sõna otseses mõttes tagant puksis, sest parvel mootorit polnud ega pidanudki olema. Paadisõidu eest kasseeriti lisaraha ja sõidutati saarte „pealinna“. Seal oli rohkem suveniiriputkasid, improviseeritud söögikoht ja posti saatmise võimalus. Kuna meil oli kõht tühi, sõime seal marineeritud kala ehk ceviche'i (Peruu rahvusroog), mis õnneks ei olnud totralt kallis. Ja kui olime sööki lõpetamas, viibati meid juba laevale ja tagasi sadamasse.

Kohalik tädi pukseerimas parve

Kogu reis võttis umbes 3 h, millest peaaegu tund oli edasi-tagasi sõit. Okas jäi hinge, et see oli niivõrd läbikäigusõit. Aga alati ei lähe kõik plaanipäraselt. Ilmselt läks meie raha küll suhteliselt otse kohalike taskusse, aga samas ei saanud me ka erilist elamust. Tagantjärele öeldes oli see ekskursioon pigem sissevaade sellesse, kuidas kohalikud teevad „turismi“, mitte läänelik viimistletud turismiatraktsioon ja veel vähem südamlik külaskäik või kultuurivahetus. Kuidas siis turism nende esituses välja näeb ehk kohustuslikud komponendid:

1. loeng (suht ok, me lihtsalt ei saanud palju aru)
2. majas sees käimine (aga hästi lühidalt, kuna see oli nende päris kodu ja ilmselgelt privaattsooni tungimine)
3. käsitöönänni müümine (nänn halvas mõttes)
4. väike laulukene oma keeles ja seejärel meelelahutuseks erinevates keeltes (eesmärk oli ilmselgelt tekitada vastavakeelses turistis soe tunne, ainult et võõrkeelteoskus oli olematu, niiet märksõnaks Ken Lee, kes ei tea, vaadake youtube'ist)
5. söömine (kohalik toit)
6. midagi kategooriast „maailma ainus“ ehk antud juhul ainus ujuv postkontor (kahjuks polnud piisavalt aega, et sealt kaarte saata)

Õpetlik kogemus oli täna veel. Ostsime Macchu Picchusse viiva rongi piletid internetist, aga pidime nad kohapeal PeruRaili kontorist lunastama. Läksime hommikul kohale, näitasime passe ja kõik klappis. Oli ainult üks probleem – olime ostnud oma piletid virtuaalse krediitkaardiga, aga siin tahetakse seda näha ka füüsilisel kujul kohapeal. Üritasime oma olematu hispaania keelega seda seletada, aga mees ei saanud aru. Näitasime ka Kristo Soome Nordea pangakaarti, mis on enamasti toiminud krediitkaardina, aga see ei sobinud, kuna see polnud sama, millega ost tehti. Viimases hädas võtsime piletimüüja arvutis lahti faili, kuhu Kristo oli virtuaalse krediitkaardi info salvestanud. Mees sisestas rõõmsalt sealt kaardi viimased numbrid ja kehtivusaja ning süsteem lubas tal meile piletid välja printida. Sama probleem seisab meil veel ees Macchu Picchus, kus võidakse ka küsida krediitkaarti füüsilisel kujul. Loodame, et läheb hästi. Igatahes siit õppetund – USA ja Ladina-Ameerika riikidega asju ajades ei ole virtuaalne krediitkaart hea mõte, siin on see osaliselt ka isikut tuvastav dokument (nt Ameerika autorendifirmad nõuavad, et esimene autojuht oleks sama kui maksmiseks kasutatava krediitkaardi omanik). Võib-olla läheb õnneks, aga peavalu on rohkem kui tarvis.

Oleme viimaks saanud oma blogindusega järje peale. Järgmisel paaril päeval me ilmselt ei suuda tempos püsida. Homme hommikul astume Punos rongi peale ja sõidame mööda maalilist mägiraudteed Cuzcosse, sealt edasi liigume Macchu Picchu peale ja siis tagasi Cuzcosse.