Edasi-tagasi

Paar meelelahutuslikku seika teel koju ja tagasi võõrsile. Honolulust Chicagosse jõudes oli kell 5 hommikul ja 12 h aega lennuni Euroopasse. Ehkki see 12 h oli päev, oli Guido ettenägelikult broneerinud hotellitoad, et saaks kurnavate lendude vahepeal ausat und magada. Hotellist tellitud bussi meil lennujaamas vastas ei olnud, mis oleks võinud teha ettevaatlikuks, aga varastel hommikutundidel ei hakanud keegi selle üle pead murdma - tellisime taksod ja sõitsime ise hotelli. Hotelli retseptsioonis selgus, et nad ei olnud mitte lihtsalt unustanud bussi vastu saata, vaid kogu meie booking ei olnud läbi läinud ning neil olid kõik toad täis. Pärast unevaegusest närvilisi nõudmisi viidi meid sama keti teise hotelli. Sealgi ei olnud tube meile kõigile, mistõttu otsustasime meie kahekesi ning Sten ja Anette veeta päeva Chicago kesklinnas. Oma üleliigsed asjad tahtsime siiski Signe ja Reinu tuppa ära panna. Läksime nendega koos üles ja leidsime toa ukse. Rein lükkas võtmekaardi sisse ja uks avanes. Aga mitte täielikult. Tundus, et uks on seestpoolt ketti pandud. Mis oleks muidugi täiesti jabur. Lõgistasime kergelt ust ja kett tuli vist lahti. Aga just siis, kui Rein hakkas ust laiemalt paotama, kostus pimedast toast mingi hiina keele laadne unesegane inin. Meile oli antud kellegi teise toa võti. Põgenesime naeru kihistades tagasi retseptsiooni. Külma kõhuga retseptsionist oli pisut hämmeldunud, võttis toru ja helistas tuppa (kell oli 6 hommikul): "Hi. What's your name?" (e.k. "Tere. Mis teie nimi on?") Vastuse peale tõdes, et tuba on tõepoolest hõivatud. Teise katsega said Signe ja Rein täpselt korrus allapoole tühja toa.

Panime kotid tuppa ja sõitsime rongiga kesklinna. Midagi väga huvitavat ette ei võtnud, tuiasime niisama tänavatel ja imasime endasse suurlinna vaibi. John Hancocki nimelise pilvelõhkuja ülemiselt korruselt uudistasime vaadet ja Kristo nägi ära Michigani järve (käisime selle ääres ka, aga alles ülevalt oli selle suurus hästi vaadeldav). Kristole nimelt meeldivad väga suured järved, mille teist kallast ei näe. :) Tore vaheldus pilvelõhkujatele oli Fine Arts Building - 19. ja 20. sajandi vahetusest pärit ja belle epoque'i vaimust kantud neobaroklik viiekordne maja, milles asusid erinevate käsitööliste ja kunstnike ateljeed. Sattusimegi sinna pooljuhuslikult - otsides ühte käsitööpoodi. Majas oli ka väga vanad kallist puidust sisustusega liftid, kus töötas liftisaatja.

Teel rongiga tagasi hotelli oli taas segadus jaama vastutuleva bussiga. Hotellist oli öeldud, et helistage ja tuleb vastu. Helistasime aegsasti ja pärast mõningast ootamist veel kord. Bussi aga ei tulnud ega tulnud. Lõpuks tuli meie hotelli logoga buss, hüppasime sisse ja hakkasime rõõmsalt sõitma. Bussijuht keeras ühe hotelli ette ja ütles, et oleme kohal. Meile küll nii ei tundunud. Tuli välja, et see oli sama keti teine hotell, aga bussijuht ei saanud tiheda graafiku tõttu meid enam meie hotelli viia, vaid viis lihtsalt lennujaama. Signe ja Rein tõid meie asjad hotellist ja kõik laabus.

Pärast peaaegu 48-tunnist kolme ümberistumisega reisi (Maui-Honolulu-Chicago-Pariis-Tallinn) jõudsime Tallinna lennujaama. Pagasikonveierilt leidsime kamba peale oma 11-st kohvrist... (trummipõrin)... ÜHE! Kristo kott jõudis järgmisel päeval, ülejäänud kolm päeva hiljem ehk esmaspäeva hommikul. Hea seegi, Krissu jõudis täpselt oma asjad kohvrist seljakotti ümber tõsta ja nüüd olemegi juba Amsterdami lennujaamas.

Siingi saime kogemuse võrra rikkamaks. Lendame Kolumbiasse läbi Atlanta (USAs) ja Delta Airil oli enne väravate juurde pääsemist eraldi taustakontroll. Kõik reisijad juhatati perede/seltskondade kaupa eraldi töötaja juurde, kes hakkas pommitama küsimustega. Alustades üldistest küsimustest reisi eesmärgi ja pagasi kohta kuni väga täpsete torgeteni nagu näiteks: "Kes ostis lennupiletid?" (vastusele, et onu) "Miks tema?" "Kus te Bogotas peatute?" "Kuidas sinna saate?" "Kuidas te seda inimest tunnete?" (vahele: "Kas mitte Lady Gagal ei olnud Alejandrost laul?") "Miks teil on Peruu Lonely Planeti raamat, kui te sõidate Kolumbiasse?" Huvitav, et tervitades ja küsimusteplokkide vahel oli mees väga viisakas ja sõbralik, samas küsimusi esitas kiirelt, rangelt ja isegi kahtlustavalt. Läbisime testi edukalt ja püüdsime ette kujutada, kuidas oleksime vastu pidanud mõnes enda jaoks vähem mugavas võõrkeeles rääkides. Küsimus tekkis sellest, et nägime enda kõrval üksikut keskealist naisterahvast, kes oli silmnähtavalt närvis ja töötaja rahustas teda, et räägime hästi aeglaselt ja öelge, kui te aru ei saa.

Ees ootab järjekordne üle-ookeani reis. Hurraa...