Haridusmaailma superstaarid

Kui kuulsime, et meie võõrustaja Reina töötab koolis, küsisime kohe, kas oleks võimalik seda kooli külastada, et näha, milline on üks tavaline Kolumbia kool. Lootsime, et see käik tuleb huvitav, aga ei osanud aimata, milline emotsioonide tulv sellega kaasneb. Siin Bogotas vaadatakse meile tänaval päris palju järgi, sest heledate juustega inimesed on siin harv nähe. Aga hetkest, kui kooli territooriumile sisenesime, algas meie ümber peaaegu lakkamatu tunglemine. Kooliõpilased kõige väiksematest kõige suuremateni jooksid parvedena meil järel, üritades meile tere või oma nime öelda ning võtsid välja oma telefonid, et meiega koos grupipilte ja selfisid teha. Tundsime end nagu tõelised superstaarid. Astolfo naljatles pärast: „You are now famous in Colombia!“ (e.k. „Te olete nüüd Kolumbias kuulsad!“) Sealjuures olid nad kõik nii toredad ja avameelsed ning kiskusid meie näole naeratused, mis ei kadunud terveks päevaks ja tõmbasid õhtupoolikuks juba põsed krampi.

Fännide hordid

Me käisime oma giidi Henryga (inglise keele ja filosoofia õpetaja) erinevates klassides ja rääkisime, kes me oleme ja kust me tuleme. Väiksemad klassid hüüdsid ainult kooris „GOOD MORNING TEACHER!“ (e.k. „Tere hommikust, õpetaja!“) ja küsisid küsimusi hispaania keeles Henry vahendusel, aga suuremad suutsid inglise keeles ka küsimusi esitada ja meiega vesteldes keelt praktiseerida.

11. klass

Pärastlõunal korraldasid õpilased tantsuõpetaja ja kehalise kasvatuse õpetaja juhendamisel meile traditsioonilise tantsu ja muusika presentatsiooni, millest me mõlemad (ja eriti Krissu) olime sillas. Tants oli vormiliselt usutav, st mitte seatud (hiljem õpetajaga vesteldes selgus, et ta oligi ülikoolis folkloorset tantsu õppinud) ja esitusstiilist oli näha, et tantsijad ei ole seda õppinud regulaarsetes tundides ega ole ka pärit päris traditsioonilisest ühiskonnast, kus need tantsud oleksid igapäevaselt elujõus, kuid nendes on traditsiooniteadlikkust ja -tunnetust alles rohkem, kui tänastes Eesti koolilastes.

Traditsiooniline tants õpilaste esituses

Kehalise kasvatuse õpetaja (vanamees sinises dressis) soolo

Seejärel tulime vastu nende korduvatele palvetele ja esitasime labajalga, polkat ja lõpuks padespaani koos tantsuõpetaja ja Reinaga. Tänud moodsale tehnoloogiale, mis võimaldas õpetajate nutitelefonide kaudu mängida Maarja Nuuti, Klappi ja teisi teisel pool maakera. Krissu oli igaks juhuks Eestis kohvrisse pakkinud ka Leesikate juubelikontserdi DVD ning nüüd osutus see heaks ideeks, sest saime koolile tänutäheks sellise visiidi korraldamise eest vähemalt midagi kinkida. Meil oli küll tunne, et oleme juba kõigi kooli õpilastega koos pilti teinud, aga ikka ilmus välja neid, kes tahtsid kiiret selfit imelike suurte ja heledate inimestega. Lõpuks pidi Reina meid nende küüsist lihtsalt päästma, meid viidi Astolfo autosse ja sõidutati lennujaama, hilisõhtusele La Pazi lennule.

Vaade kooli ukse eest

Kool asutati 2008. aastal ja kannab Debora Arango nime. Tegemist on 20. sajandi Kolumbia ühe tuntuma naiskunstnikuga, kes maalis põhiliselt akte ja oli tuntud oma nonkonformismi ja vabamõtlemise poolest. Nimevalik õigustab ennast, sest koolis käies oli vabameelset ja loovat suhtumist haridusse igati näha. Kõige huvitavam oli see, et kool paikneb üsna vaeses linnaosas ja on mõistagi tavaline avalik kool (siinses ühiskonnas panevad need, kellel raha jätkub, oma lapsed pigem erakooli). Reina hoiatas meid, et see piirkond on ohtlik ja oma väärisasjadel tuleb silm peal hoida. Liikuda tuli rahulikult ja tema kannul. Kui me bussiga kooli suunas sõitsime, hakkasid ühel hetkel majad tõesti väga masendavaks ja koledaks muutuma. Ühelgi majal polnud enam välisviimistlust – silma karjusid lohakalt mördiga kokkulaotud tellistest barakid, mida „kaunistas“ ehk ainult mõne poe või töökoja reklaamsilt. Ja siis nagu oaasina kerkis selliste majade vahelt tuliuus ja uhke koolihoone. Oli näha, et vähemalt suunatakse ressursse õigesse kohta, et riigi (antud juhul tegelikult linna) suhteliselt piiratud vahendeid paigutatakse haridusse ehk tulevikku.

Kooli fassaad

Kool eristub enamikest Kolumbia koolidest selle poolest, et osaleb kakskeelsete koolide programmis. Nimetus on küll meie jaoks veidi eksitav, sest kakskeelsus tähendab lihtsalt süvendatud inglise keele õpet. Juba eelkooli ajal (siin algab kohustuslik haridustee 3-aastaselt) õpitakse erinevate teemade juures inglisekeelseid sõnu. Näiteks kui nelja-aastased joonistasid Kolumbia iseseisvuspäeva puhul (20. juuli, jäime sellest napilt ilma) riigilippu, õppisid nad kohe ka ära lipuvärvide inglisekeelsed vasted. Vanemates klassides kasvab vastavalt õpilaste võimekusele inglise keele osakaal. Samuti peaksid vanemates klassides olema mõned ained inglisekeelsed, aga kuna programm on kestnud alles 6 aastat, siis nad pole veel täisringi peale saanud. Erinevaid klasse külastades tuli selgelt välja, et meesõpetajate osakaal on palju suurem kui meie koolides. Küsisime ka õpetajate palga kohta, mis on kõige kõrgema astme õpetajatel 12 000 dollarit aastas (ehk praeguse kursiga umbes Eesti keskmine palk). Õpetajate enda sõnul oli see teiste ametite kõrval siiski alatasustatud, samas on statistika järgi elatustase riigis keskmiselt kaks korda madalam Eesti omast. Siin tuleb arvesse võtta, et Kolumbia on väga suurte kontrastidega maa ning siin on väga lai baas inimesi nii linnade slummides kui vihmametsa sügavustes, kes elavad meie mõistes röögatus vaesuses, ning samas on rohkem superrikkaid, kes moonutavad pilti teisest suunast. Samuti on Bogotas kui globaalse haardega suurlinnas palgad ja võimalused lihtsalt paremad kui mujal (sama efekt on ju Venemaal Moskva ja Peterburiga). Lisaks on korraliku arstiabi saamiseks tarvilik osta riiklikule ravikindlustusele lisaks erakindlustus.

Söökla/aula/spordisaal

Kool töötab kahes vahetuses ja kokku on 3000 õpilast ja 120 õpetajat. Esimene vahetus alustab õppetööd kell 6 hommikul, teine kell 12. Kaks korda aastas toimub õppenõukogu, kus osalevad kõik kooli 120 õpetajat, muul ajal on koosolekud kooliastmete või ainete kaupa. Koolis on kolm õppesuunda: kunstid, inglise keel ja reaalteadused. Klassides on enamasti 40 õpilast (ka keeletundides), aga koolil on valmidus mahutada ka 50 ja 60 õpilast ühte klassi. Õpetajad ise ei pea seda muidugi normaalseks, aga Bogota rahvaarvu plahvatuslik kasv seab omad tingimused. Koolikompleks oli arhitektuuriliselt üsna hästi planeeritud, kompleksi keskel on multifunktsionaalne „colosseum“, mida kasutati igapäevaselt sööklana, aga laudade teisaldamisel võis hõlpsasti muuta aulaks või spordisaaliks. Meie kui lütseumlased küsisime kohe ka võimla kohta ja olime valmis vinguma, kuidas meil ei ole, aga meile üllatuseks ei olnud sellise suure kooli puhul korralikku spordikompleksi. Neil oli vaid see multifunktsionaalne „colosseum“ ja tavalisteks kehkatundideks suuremat sorti klassiruumi suurune aeroobikasaal, kus oli korraga kehalise tunnis terve 40-päine klass ja nende peale üks õpetaja (mitte poistele ja tüdrukutele eraldi). Henry juhtis meie tähelepanu ja pani meid nägema, et endise Nõukogude Liidu maades on sport väga tähtis ja seetõttu võimalused selle harrastamiseks paremad kui mitmel pool mujal. Meie omast erinevat suhtumist sporti peegeldab ka koolivormisüsteem: õpilastel on nii tavaline koolivorm kui ka vormidressid, viimaseid kantakse sellel päeval, kui tunniplaanis on kehaline, mitte ei vahetata selga kehalise ajaks.

Kehalise kasvatuse tund

Henry rääkis uhkusega, et nende kool tegeleb teadlikult inimeseks olemise ja erinevuste tolereerimise väärtuste edasiandmisega. Õpilased ei pööra tähelepanu üksteise etnilisele päritolule ega seksuaalsele sättumusele, vanemates klassides on ette nähtud ühiskondlikult kasuliku töö tunnid, mis enamasti rakendatakse eel- ja algkooliõpilaste õpetajate abistamiseks. Arvestades, et klassis on 40 nelja-aastast, on see päris nutikas mõte. Leesi kasvandikuna uuris Krissu ka kohe kahtlustavalt, kas neil suurtel siis endal tunde ei ole sellel ajal, kui nad tittedega tegelevad, aga selgus, et ei ole. Tunniplaan ongi üles ehitatud arvestades aega, mis kulub ühiskondlikult kalulikule tööle. Õpilastele selgelt meeldib koolis käia, mõnikord peavad õpetajad neid koolipäeva lõppedes lausa koolist ära ajama, et mõistlikul ajal koju jõuda. Henry ütles, et nende kool ei ole esirinnas õppetulemuste poolest, kuid nad on saanud erinevaid auhindu ja tunnustust just oma uudse lähenemise ja sõbraliku koolikeskkonna loomise eest.

Hetk koolielust

Saime ka aimu põhjustest, miks nad ei ole mõõdetavate õppetulemuste reitingus kõrgel kohal. Keerutamata öeldes: distsipliin puudus, klassiruumis valitses kaos. Enamikes klassides olid lauad ja toolid paigutatud klassikaliselt, nö kuklavaatesse, mitte U- või ringikujuliselt või gruppidena, mis on kaasaegsele pedagoogikale omane. Sellele vaatamata liikusid õpilased klassiruumis täiesti segamatult ringi, enamus suhtlesid omavahel valjuhäälselt, oli ka neid, kes istusid käsi põsakil nurgas ja ei suhelnud ei kaasõpilaste ega õpetajaga. Seda võiks pidada õppemeetodiks kui ka näiteks klassiruumipaigutus toetaks teadlikult risti-rästi suhtluse teket ja õpetaja roll ning toimetamine oleks vastav. Paraku seisis selle üldise brauniliikumise ees siiski õpetaja, kes püüdis lektorina loengustiilis tundi pidada ja suunata õpilasi tahvlilt vihikusse maha kirjutama. Tõdesime mõlemad, et meie ei suudaks kindlasti 40+ ülevoolavale latiinolapsele süstematiseeritult teadmisi edasi anda ja tundus, et ka kohalikel õpetajatel oli sellega raskusi. Erinevalt meist ei paistnud nemad aga sellepärast stressi lagevat ja oli selge, et kui mitte midagi muud, siis õnnelike inimesi kasvatab see kool küll.

Kristo fännidega

Eelmises lõigu järel ei tule ilmselt üllatusena, et vaatamata kooli süvendatud inglise keele õppele, ei kohanud me soravalt rääkivaid õpilasi ka viimaste klasside hulgas (va üks sümpaatne tüdruk, kes soovis reisida Saksamaale, täpsemalt Berliini, Münchenisse, Bonni ja Kölni). Seega on mõistetav, et ka õpetajad hindsid meie külaskäiku kõrgelt, sest said sellega pakkuda õpilastele võimalust natukenegi praktiseerida õpitut. Üldse paistis praktika puudumine ja selle kaudu mõistmine võõrkeele õppimise vajalikkusest olema põhiline valupunkt. Välismaalasi, veel enam neid, kes hispaania keelt ei räägi, kohatakse elu jooksul käputäis, kui üldse, ja seega puudub täielikult motivatsioon teist keelt õppida. Veel üks veidi teisest teemast, aga põnev moment keeleõppe seisukohast: meil Eests vaieldakse aeg ajalt, kas õpetada inglise keelt Briti või USA keelenormide järgi. Siin aga kohtasime noort meessoost inglise keele õpetajat, kelle päritolu me ei suutnudki ei aktsendi ega välimuse järgi paika panna. Kaalukausile jäid Kariibi mere piirkond ja Lääne-Aafrika. Igal juhul kõneles ta inglise keelt emakeelena, kuid meie jaoks täiesti harjumatu ja kohati lausa arusaamatu hääldusega (näiteks õpetades sõna chair hääldas tema ees ja terve klass kooris järgi tšair). Kombineerides väga erineva hääldusega õpetajad (ja miks peakski üks dialekt olema õigem kui teine), võõrkeeleoskuse vajaduse puudumise ja üldise siinse koolitunni atmosfääri, ei tundugi enam veider ega arusaamatu, miks lõunaameeriklased võõrkeeli ei räägi.