Aloha!

Tervitused Hawaiilt! Kuuldused interneti puudumisest on liialdatud, me pole lihtsalt viitsinud kirjutada. Oleme Hawaiil nüüdseks neljandat päeva ja oleme juba viibinud osariigi pealinnas Honolulus Oahu saarel ning täna saabusime Maui saarele veidi rahulikumasse kuurortkeskkonda. Aga kõigest järgemööda.

Vaade hotellitoa rõdult.

Yosemitest võttis Krissu suveniirina kaasa suure hulga lutikahammustusi (ühel käel 12, teisel 22, lisaks hulganisti tagumikul ja jalgadel), mille sügelus tegi järgmistel päevadel tema elu väga ebameeldivaks. 5. juuli kulus tervikuna reisimisele - hommikul kell 11 hakkasime Yosemitest autodega sõitma ja ehkki San Franciscosse oli alla 400 kilomeetri sõitu, läks meil 19.00 väljuva lennu peale kiireks. Nimelt hakkasid juba umbes sada kilomeetrit enne San Franciscot kiirtee peal ummikud - neli-viis rida autosid kulgesid lihtsalt ninad üksteisel tagumikus õuealal liikumise kiirusega. Pidime vahepeal kasutama kiirtee ohutusriba ning maha- ja pealesõite, et ummikust nahaalselt mööda kimada. Kõik läks siiski hästi ning jõudsime rendiautod ära anda ja õige lennu peale.

Honolulus peatusime merevaatega toas kuulsal Waikiki rannal. Meie hotell (Aston Waikiki Beach Hotel) oli vaid üks paljudest väga kõrgetest hotellihoonetest, mis seda randa palistasid. Interjööris oli tunda, et hotell oli üsna vana, samas kõik mugavused olid olemas ja toimisid. Üks asi siiski jäi häirima - siin on kõigil hotellidel "teenri parkimine" ehk valet parking ehk siis sõidad oma autoga fuajee ette, annad võtmed hotelli töötajatele ja tema pargib auto kuhugi eemalasuvasse parklasse. Kõlab luksuslikult, aga miskipärast toimis see teenus väga halvasti - hotelli esine oli pidevalt autodest umbes, nii et autoga tulles pidi esmalt tänava peal 15 minutit ummikus seisma, kuni lõpuks auto ära anda sai. Kui aga oli vaja kuhugi minna ja auto ette tellida, siis läks neil 15 minutit, et auto kohale tuua. Täiesti mõttetu - oleksime võinud ise parklasse järele minna või siis hoopis jätta autod rentimata ning liikuda takso ja bussidega. Ei tea, kas tegemist oli meie hotelli probleemiga või esines seda mujalgi, igatahes kui keegi kunagi otsustab reisida Honolulusse, tasub seda silmas pidada.

Hawaiist üldiselt. Krissu leiab, et siin on ideaalne suveilm - kogu aeg väga soe ja samas soe tuuleke, mis hoiab lämbuse eemal. Yosemite kuiva põrgukatlaga võrreldes peab see kindlasti paika, aga Kristo meelest oli San Franciscos parem - jahe briis ookeanilt tasakaalustas päikese palavust ja õhtul välja minekuks pidi midagi selga ka panema. Igatahes on Hawaii kliima puhul hämmastav see, kuivõrd erinev võib ilm olla väikese saare erinevates osades. Waikiki rannas on kogu aeg päike väljas, samas nägemisulatuses on saare mägine keskosa, kus jõlgub kogu aeg vihmapilvi.

Esimesel päeval valisime meie autopõhise rutiini kohta ebatavalise viisi linnaga tutvumiseks: HopOn-HopOff bussi. See osutus rängaks veaks. Kujutasime ette, et 20 dollari eest nägu on bussis eraldi giid, kelle jutust saame täisringi peale kokku hea ülevaate linna ajaloost ja muust olulisest. Ei. Alustuseks ei kuulnud bussi teisel korrusel kõlaritest tulevat juttu üldse. Kolisime alla. Avastasime, et mikrofon oli hoopis seatud bussijuhi suu ette. Häda ei olnud kusjuures selles, et ta ei saanud kogu aja rääkida, kuna pidi liiklust jälgima. See bussijuht oli kohalik versioon onu Heinost (vt Tujurikkuja sketš). Ta ei pidanud vist linna ajalugu või hoonete funktsiooni piisavalt huvitavaks teemaks, vaid tegi ohtralt nõmedaid ja irrelevantseid nalju tänaval kõndijate, kaasliiklejate või eelmisel õhtul telekast nähtu kohta, mille peale naeris ainult tema ise. Kõige informatiivsemaks lauseks kujunes: "Lots of traffic coming from Chinatown, they must be having road construction over there." (e.k. "Hiinalinnast tuleb palju autosid, ilmselt on seal tee-ehitus käimas.")

Onu Heino tööpostil.

Teisel päeval oli plaanis pikem sõit saare teise otsa Polynesian Cultural Centerisse (loe järgmisest peatükist), aga tee peale jäi ka maailma suurima puuviljakasvatuskorporatsiooni Dole ananassiistandus. Istandus ei olnud niivõrd istandus, kuivõrd väike teemapark ja tehasepood. Tegemist on Hawaii ühe populaarsema turismiatraktsiooniga, kus käib aastas enam kui miljon inimest. Seal saab sõita väikese rongiga istanduse ümber või ekselda maailma suurimas labürindis (Guinessi rekordite raamatu järgi), mis koosneb tihedatest hekkidest ja mille keskel on ananassikujuline peenar. Igale labürinti sisenejale antakse kaart ja pilet, kuhu tuleb üheksast labürindis paiknevast punktist saada tempel. Selleks kuluvat aega mõõdetakse, rekord oli vist 9 minutit, Meil jäi palavuse tõttu rada lõpuni tegemata. Lisaks oli istanduses suur pood ja restoran, kus müüdi kõike võimalikku ananassi või Dole brändiga seonduvat. Ananassimaitselised lutsukommid, ananassi-šokolaadi kommid, ananassisiirupid, ananassimoosid, ananassijäätised, ananassimaitselised jäätisekokteilid jnejne. Ananassitükkidega kaunistatud ananassijäätisest sai küll kiirelt villand, see oli niivõrd magus ja mõttetult suur, nagu kõik siin Uues Maailmas (lausa piinlik, kui palju toitu siin peab ära viskama).

Ananass ananassiga ananassikastmes.

Laiema konteksti mõttes võib lisada, et Hawaii kliimat arvestades on puuviljakasvatus majandusharuna sellele kohale justkui loodud. Samas oli istandusebisnes see, mis Hawaiile selle õnnetu (või õnneliku - sõltub, kust nurga alt vaadata) USA anneksiooni kaasa tõi. Ameerika päritolu ärimehed rajasid 19. sajandil Hawaii kuningate heakskiidul saartele istandusi, aga saavutasid sellega ka kontrolli saare majanduse ja poliitika üle, mis viis riigipöörde, iseseisvuse kaotamise ja USA territooriumiks kuulutamiseni. Alles 1959. aastal saadi osariigi staatus. 1990ndatel kirjutas Bill Clinton alla mingile aktile, millega USA vabandas ebaõiglase riigipöörde ja anneksiooni eest ning põlishawaiilased on tõstetud põlisameeriklastega võrdsesse seisusse.