Karu tuleb!

San Francisco jätsime selja taha ja põrutasime sisemaa poole Yosemite rahvusparki. Selle mägede vahelise oru lummavad vaated ja haruldaselt kõrged ja laiad sekvoiad on põhjus, miks see juba 19. sajandil kaitse alla võeti ja miks see on (eriti lääneranniku) ameeriklastele väga armastatud paik puhkamiseks.

Ööbime rahvuspargi äärealal motellis. Majutuse valiku osas tuleb au anda Guido valikule ja sponsoritele – meil ja Stenil-Anettel on toas kamin, mullivann ning peaaegu naeruväärselt imeline vaade mägedele ja nende vahel looklevale jõele, mis voolab täpselt meie rõdu alt läbi. Teistel kaminat ja nii ägedat vaadet ei ole, aga igal juhul on elamine 5+.

Vaade rõdult.

Kamin. Põlema läheb gaasisüütega ja siis kaks palki annavad lõkke efekti.

Neljapäev kulus sõidule ja enda sisseseadmisele, täna (3. juulil) sai läbitud esimene täispäev Guido korraldatud ekskursiooni stiilis, kus on segadust ja draamat ning kurnavat tegevust õhtupimedani. Hommikul kiirustasime parki tutvustavale rongisõidule, mis lookles all Yosemite oru põhjas. Vaatamata ummikutele pargi sissepääsu juures jõudis 2/3 meist napilt enne väljasõitu rongi peale. Etteruttavalt võib öelda, et praegu on Yosemites iseäranis rahvarohke aeg – homme on 4. juuli ehk Ameerika iseseisvuspäev, mida paljud pered tähistavad väikese matka või telkimisega rahvuspargis. Et meil oleks homme üldse võimalust parki pääseda (kui see saab „täis“, siis rohkem sisse ei lasta), siis meil on hommikul start kl 7.45 (kas see ka õnnestub, loe järgmises episoodis).

Krissu, Lotta ja Yosemite postkaardivaade.

Tänasesse pargikülastusse mahtusid niisiis suuresti informatiivne rongisõit, ronimine ühe kose juurde ennast värskendama, piknik (sõime hot doge, Krissu tehtud pannkooke ja grillitud vahukomme) ja suured puud. Rongile mittejõudnud Signe ja Grete läksid ratsutama ning Rein tuli meid otsima, aga kaotas sealjuures ära Signe ja Grete, sest meie telefonidel orus sidet praktiliselt ei olnud ja kuna pargi ligipääsuteid hakati ülerahvastatuse tõttu kinni panema, ei pääsenud ta enam tagasi Signe ja Grete juurde ega saanud neile helistada. Rein ja Guido moodustasid search party ja otsisid neid närviliselt tükk aega, kuni Grete sai oma telefonilt Kristo kätte ja lepiti kokku kohtumispaik.

Guido grillimas.

Teel kohtumispaika juhtus päeva nael. Kõndides mööda jõeäärt nägime elevil ameeriklasi kõikvõimalike salvestusvahenditega põõsastikku piiramas. Järelepärimise peale saime teada, et põõsas on karu. Edasi järgneb Krissu nägemus: hulljulged Sten ja Kristo võtsid väikese Anete ja Lotta vaatamata Krissu ja suure Anette konkreetsetele keeldudele kaasa ja läksid põõsasse karu otsima. Läks mööda mõni hetk ja olukorrast häiritud Krissu ja Anette märkasid kõrvalpõõsas päriselt karu. Kristo ja Sten olid lastega ohutus kauguses, aga Krissu ja Anette koos ameeriklastega keset lagedat karu nägemisulatuses. Ajud hakkasid hästi kiirelt protsessima. Anette järeldas kohe, et tegemist on beebikaruga ja mõni hetk hiljem tuleb metsast välja ka emakaru. Ühtäkki hakkas karu jooksma inimeste poole. Ameeriklastel olid jõe ääres paadid ja nad jooksid vette. Krissu ja Anette jooksid käest kinni hoides jõe äärde puu taha, kus haarasid kätte võimalikud objektid, millega karu visata. Nimelt oli Anettel infobukletist meelde jäänud, et ründavat karu tuleb asjadega loopida. Krissu kahtlustab, et see käis tegelikult hoopis mägilõvi kohta. Igal juhul jooksis karu lihtsalt minema ja see nipp jäi proovimata. Sten, Kristo ja lapsed tulid pettunult põõsast tagasi ja olid veel rohkem pettunud, et nemad olid ainsad, kes karu ei näinud. Karu kirjelduse peale arvasid Sten ja Kristo siiski, et tegemist oli täitsa täiskasvanud karuga. Igaks juhuks üritas Krissu esitada teadaannet karu nägemisest ka pargi keskusesse, aga seal öeldi, et kah asi, see on normaalne, karud olid siin enne ja meie oleme sissetungijad. „We don’t have bear attacks.“ S.t. inimesi nad ei ründa.

Loomad on siin pargis siiski väga imelikud. Inimene pole neile üldse mingi probleem. Oravad käivad nahaalselt toidulaualt juustu röövimas ja ei lahku ka hirmutamiskatsete peale. Hirved ei karda lähenevaid inimesi. Karud käivad iga öö kogu ala toidujahil läbi, nii et pargis on kõik prügikastid ehitatud karukindlaks ja on keelatud toidu autosse või kuhugi mujale laokile jätmine, sest karud lihtsalt murravad jõuga autosse sisse. Eile õhtul nägime hotelli pizzabaari juures luusimas pesukaru, kes ronis puu otsa meie laua kohale ja ilmselt ootas meie äraminekut, et maiustama kukkuda.

Nahaalne orav laua all. Vasakul Krissu jalg.

Õhtul tegime pika sõidu Mariposa Grove’i, kus on hiidsekvoiade salu. Need on ikka väga suured ja väga vanad puud. Ühest puust läheb selline käik läbi, et väike auto mahuks sealt sõitma. Teine, mida nimetati Grizzly Giantiks, nägi välja nagu puu mõnest muinasjutust, sellest õhkas kohe maagilisust ja iidsust. Tagasisõit võttis poolteist tundi aega mööda käänulisi ja loksutavaid mägiteid ja jõudsime hotelli tagasi alles pimedas, aga leidsime siiski jaksu, et see postitus ära teha.

Selline puu.

Kuuma päikese all...