Kilde Bogotast

Seekordne postitus tuleb veidi kaootiline, lihtsalt erinevad muljekillud.

Kullast rituaalsed maskid Museo del Oros

Eile (neljapäeval) käisime Kullamuuseumis (Museo del Oro). Muuseumi nimi ei ava päris täpselt sisu. Eksponeeriti küll eurooplaste-eelse Lõuna-Ameerika rikkalikke kullast esemeid, kuid nende kaudu hõlmati laiemalt metallurgia ajalugu, uurimisviise, Lõuna-Ameerika ja Kolumbia esiajalugu, põlisrahvaste mütoloogiat jpm. Kristo läks samamoodi hulluks nagu kunagi hispaanlased, kes Ameerika oma sõgeduses kullast paljaks röövisid. Kristo siiski midagi ei varastanud, sest kulla asemel huvitasid teda ajaloolised faktid ning muuseumi tekstid ja eksponaadid oli võimalik ju kõik üles pildistada. Igal juhul parem muuseum kui Museo Nacional, kõik tekstid olid ka inglise keeles ning muuseum oli ilus ja modernne. Interaktiivsust oleks võinud küll rohkem olla, eksponaatidele sekundeerisid vaid hispaaniakeelsed filmid ja lõpus imelik pime tuba, kus seintel ja põrandas olevas veesilmas olid kuldesemed ning šamaanihüüete taustal toimus valgusemäng, mis pidi edasi andma kulla ohverdamise rituaalide hõngu.

Võrgutav indiaanlaste kuld veesilmas

Kullamuuseumis pole nalja. Uksed peavad pidama.

Kui Vahemere kultuuri puhul oleme harjunud sellega, et päeva suurim söök on õhtusöök, siis meie üllatuseks on Kolumbias selleks hoopis lõunasöök. Paljud kohad panevad uksed lõuna järel lausa kinni. Täna käisime lõunat söömas grafiiti-giidi soovitatud prantsuse-kolumbia restoranis San Just. Oli tõesti hea koht. Kokku 13 euro eest jõime teed, võtsime kahe peale küülikuroa ning lõhe pesto ja kinoaga – kõik väga kaunilt ja peenelt serveeritud ja samas imemaitsev. Kui olime lõpetamas, astus sisse üks habemega seljakotirändur, keda olime kohanud eilsel ekskursioonil. Temagi oli giidi soovitust järgides siia tulnud. Tõdesime, et kuigi seljakotirändurid nagu me ise üritavad käia originaalsetes kohtades ja vähetallatud radu pidi, siis tihtilugu loevad nad ikka samu TripAdvisori arvustusi ja valivad samu kohti, niiet lõppkokkuvõttes kipuvad nende marsruudid sarnanema rohkem kui nad seda sooviksid.

Järgisime ka teist giidi soovitust ning käisime magustoitu söömas Kolumbia kohalikul kapitalil põhinevas jäätise- ja pannkoogikohvikute ketis Crepes and Waffles, mille eripäraks on see, et töötajateks on ainult üksikemad. Selline sotsiaalne ettevõtlus siis. Kolumbias on nimelt hoolimata suurest religioossusest väga palju abieluväliseid suhteid ja üksikemasid, mis on suisa eraldi sotsiaalne probleem. Õhtul sattusime sama keti restorani, kui käisime perega väljas söömas. Ka soolased toidud olid väga maitsvad, kuid pigem euroopalikud kui lõuna-ameerikalikud.

La Candelaria

Pärast lõunat jalutasime veidi ringi La Candelaria nimelises piirkonnas. Põhimõtteliselt on tegemist koloniaalajastust pärineva vanalinnaga, kus on madalam ja vanem hoonestus. Nagu öeldud, Kolumbia ja Bogota on alles hiljuti narkosõdade taaga endalt heitnud (mässulised on surutud riigi äärealadele ja vastupanu suuresti murtud, praegu käib rahuprotsess) ja ennast maailmale avanud. Bogotas on linna suurust arvestades suhteliselt vähe turiste ja turistidele orienteeritut ning valdav osa sellest paikneb just La Candelarias, mis on ka ainus ohutuks peetav piirkond (meie võõrustajad on ka meie pärast pidevalt mures, kui me kusagil ise liigume). Seljakotirändurite hosteleid on siin kerkinud viimastel aastatel nagu seeni pärast vihma. Päris hästi on õnnestunud luua boheemlaslik atmosfäär baaride, kohvikute ja kergelt psühhedeelse sisekujundusega poekestega. Rikkamale ja nõudlikumale lääne turistile sobiva turvalise ja etteaimatava keskkonna kujunemiseni läheb (õnneks) ilmselt veel aega.

Kuskilt ilmusid välja eeslid.

Candelarias sattusime ka juhuslikult Museo de Trajes ette. Nime järgi arvas Kristo välja, et tegemist võiks olla rahvarõivamuuseumiga, mille peale läksid Krissul muidugi silmad kohe särama. Vaatamata kahele korrusele kokku nelja ruumiga oli ekspositsioon kordades tagasihoidlikum, kui näiteks ERMi oma. Pooled vitriinid olid tühjad ja vaatepilt meenutas defitsiidiaja kauplust. Ühte tuppa oli siiski ca viie erineva piirkonna komplektinäited koondatud. Jällegi oli enamus informatsiooni ainult hispaania keeles, nii et palju targemaks me ei saanud. Hispaaniakeelsetest tekstidest rohkem kõnetas ühes ruumis olnud ajutine näitus kellegi kaasaegse fotograafi piltidest mingi (vist jällegi chocod) suguharu tänasest elust. Tundub, et see ei ole viimase paarituhande aasta jooksul palju muutunud ja ehkki me ei viibinud kohapeal, vaid nägime eluolu fotode vahendusel, jättis see sügava mulje.

Museo de Trajes. Puudulik hispaania keel ei võimaldanud meil aru saada, mis piirkonna või ajastu moega tegemist

La Candelaria lähedal kesklinnas on üks suur magistraal (Carrera 7) mingis osas autodele suletud ja kasutusel jalakäijate alana. Miskipärast on seal sõltumata päevast või kellaajast konstantne olustik, mis meenutab rokk-kontserdile või muusikafestivalile lähenemist, ilma et sellele kohale jõuaks, lihtsalt kogu tänava ulatuses on masside kaootiline liikumine ja kakofooniline lärm. Keset tänavat lükkavad mehikesed oma mandariinikärusid, kust kõlab üle tänava spordikommentaari või poliitilist kihutuskõnet meenutav kärisev raadiohääl. Sellest nähtavasti linti loetud ja mingi kärus paikneva maki kõlaritest tulevast reklaamtekstist kostuvad paari võõra sõna hulgas alalõpmata: „Mandariinid, mandariinid, mandariinid.“ Nagu nõuaks keegi mandariinidele poliitilisi õigusi või oleks kusagil kaks mandariini jooksuvõistlusel kõrvuti lõpusirgele jõudnud. Pilte meil sellest kahjuks pole, sest me ei ole julgenud nii kahtlases ja rahvarohkes keskkonnas kaamerat välja võtta.

Üks asi, mis on meie võõrustajate maja juures Kristole veidi ebatavaline ja Krissule lapsepõlve meenutav, on see, et ridaelamu peale on tööl üks penisoniealine „valvur“. Ta trotsib paksu villamütsi, nägu katvasse salli ja pikka pontšosse riietatuna külma ja vihma, samas piirduvad tema reaalsed tööülesanded kunagise Tina 21a maja valvuri omadega: tervitada saabujaid (kui ta neid märkab). Enamus aega ta niisiis magab. Üldiselt mõjub meie valvur vähem tõsiseltvõetavana kui kõrvaltänavas automaadiga Galil patrulliv sõdur, kes on suutnud meid ühe korra pimedas puu all liikumatult seistes veidi ehmatada.

Tutvustame ka ühte sel reisil sündinud kontseptsiooni nimega success-musi. Kui me San Francisco lennujaamas avastasime, et ei tea, kus meie passid on, siis läks lennujaama terminalide vahelisel shuttle rongil lahti suuremat sorti sobramine kottides ja kohvrites. Kui lõpuks passid kohvripõhjast leidsime, tegime võiduka musi, mida Sten nimetas success-musiks. Oleme seda mitmel korral korranud – täna, kui saime bussis istuma trügitud, üleeile lennujaamas, kui saime Delta lennufirma äpi kaudu kinnituse, et pagas jõudis ka pingelisel ümberistumisel Atlantas meiega sama lennuki peale.