Aloha! vol 3

Tervis tuleb.

Programmi osaks on sel reisil olnud ka külastused erinevate (kiir)söögikettide "restoranidesse", mida siin on mustmiljon, üks rasvasem ja suhkrusem kui teine (Denny's, Wendy's, IHop, Krispy Kreme, Burger King jne). Eile käisime esimest korda sellises ketirestoranis, kus sai toitu, mida ka Euroopas heaks peetaks - Cheesecake Factory. Koha nimi (e.k. "Juustukoogi tehas") on petlik - ehkki kett sai alguse maitsvate juustukookide müümisest, siis nüüdseks on neil väga lai menüü tervislike, värskete ja maitsvate toitudega (palju igasuguseid salateid, pastasid jne, lisaks muidugi u 30 erineva maitsega juustukooki). Ainus, mis reedab koha ameerikalikkust, on totralt suured portsjonid - Kristo suutis oma salatist süüa vaid poole ning isegi veel suurema isuga Stenil jäi pastat pisut üle. Juustukoogid olid muidugi suurepärased, aga ajasid ka oma rammususega kohe kõhu ja isu täis.

Juustukook.

Pärast sellist toekat einet suundusime neljakesi koos Steni ja Anettega Honolulu kohal kõrguvale Diamond Headi vulkaanile matkama. Tegemist on vana ammukustunud vulkaaniga, mille sissevarisenud südamesse on kujunenud ümmargune org, kus asuvad parkla, turismiinfo ja jagub ruumi ka puudele ja põõsastele. Kui seda loeb mõni arheoloog, siis see koht meenutab väga suurt ringvall-linnust (no umbes 100x Varbola). Kuna vulkaani harjalt on hea vaade Honolulu sadamale, ehitati sinna juba 19. sajandil rannakaitsepatareid, mis olid seal kenasti alles. Muuhulgas rajati ka tunnelid läbi mäe, kust kaudu kulges ka meie tee, nii et saame öelda, et oleme olnud vulkaani sisemuses.

Vulkaani sisse mahuks terve linn.

Käik vulkaani sisemusse.

Eilse päevase programmi lõpetasime blowhole'ide juures. Need on laava merre voolamisel ja kuivamisel tekkinud lõõrid, kust kaudu ookeanivesi pressib sisse ja murrab maapinda aukusid, et neist välja pursata. Need näevad välja nagu geisrid, aga vesi on ookeani temperatuuriga. Esmalt vaatasime eemalt rinnatise tagant, aga lõpuks otsustasid Kristo ja Sten hoolimata keelavast sildist minna auke lähemalt uurima. Sellega andsid nad eeskuju ka järgmistele, kes olid kartnud, et ehk on märg kalju liiga libe. Tüdrukud jäid siiski vaguralt rinnatise taha.

Kristo ja Sten vettpurskava augu ääres.

Õhtul hotelli baaris õhtust süües lähenes meile noor heledate juustega kutt, kes tahtis meist pilti teha. Küsis, kust me pärit oleme. Tuli välja, et tema on lätlane, teenib suvel Hawaiil raha. Pildid polnud midagi erilist, aga ostsime talt kamba peale 5 pilti hinnaga 12.50 tk, sest nagu Kristo ema ütles: "rahvuskaaslasi peab toetama."

Lisaks etteaimatavatele dialoogidele:

- "Where are you from?" (Kust te pärit olete?)

- "From Estonia. It's in Europe." (Eestist. See on Euroopas.)

- "Is that next to Slovenia?" (Kas see on Sloveenia kõrval?)

on korduvaks küsimuseks meile: "Are you on your honeymoon?" (Kas olete mesinädalatel?) Ju on see siin nii tavaline, et iga ilma lasteta paarike vanuses 20-35 on suure tõenäosusega mesinädalaid veetmas. Kui mitte seda, siis pulma-aastapäeva tähistamas. Polynesian Cultural Center'i õhtusöögil oli isegi omaette number, kus lavale paluti kõik hiljuti kihlunud, abiellunud ja pulma-aastapäeva tähistavad paarid. Neid oli nii umbes 25 paari, meie nende seas. Kõige suurema numbriga pulma-aastapäeva tähistanutelt küsiti kauakestva abieluõnne saladust ja siis lasti muusikal mängida, et paarikesed saaksid laval teineteise embuses tantsida.