Pildikesi Vabaõhumuuseumist ehk Aloha! vol 2

Disclaimer: see postitus on Kristo arvates huvitav ainult neile, kes tunnevad sügavat huvi folkloori ja etnokultuuri teemade vastu.

Polüneesia vabaõhumuuseum või teemapark?

Polynesian Cultural Center oli omaette huvitav nähtus. Võrreldav Eesti Vabaõhumuuseumiga - erinevad Polüneesia saared (Hawaii, Lihavõttesaar, Fidži, Tonga, Samoa, Uus-Meremaa) olid esindatud väikeste kompaktsete representatsioonidega (paar majakest, rahvarõivis töötajad, töötoad ja muud tegevused). Nende vahel sai liikuda mööda kõnniteid või kanalis gondli või kanuuga (pärismaalane paadi tagaotsas skandeerimas rütmi). See kõik oli aga maksimaalselt meelelahutuslikus ameerika kastmes: igas külas võimalus midagi osta ning keskuse peale kümneid poode ja söögikioskeid, mida ei olnud vaevutud maskeerima või kuidagi olustikku kohandama. Ei arhitektuuri ega pakutava kauba mõttes (T-särgid, pesapallid jm tüüpiline suveniirinänn). Puud ja põõsad olid küll eksootilised ja teemas, aga kõnniteed olid asfalteeritud ja graniitkaljud mingist tehismaterjalist ehitatud butafooria. Majade uksed olid päeval avatud, aga õhtuks suleti majade sissekäigud samasuguste ustega nagu meie hotellitoal. 

Pärismaalaste hütt või hotellituba?

Muigama pani tore äratundmismoment, kui sattusime nägema töötajate "lõpuringi", mida meie ühes teiste turistidega pildistama asusime.

Sõber ära väääsi...

Pärast jalutuskäiku külas läksime banketile. Formaat oli Krissule kunagisest Bulgaaria reisist tuttav - mitusada turisti pikkade laudade taga õhtusöögil, mille kõrvale esinevad laval kohalikud muusikud ja tantsijad. Siin-seal on Krissul õnnestunud folkloorifestivalil polüneeslaste programme näha, siinne oli üsna analoogne. Kuna Okeaania kultuur on meile piisavalt kauge ja võõras, ei julge nähtu autentsuse osas tugevaid seisukohti võtta. Meie rühmade puhul, kes esitavad eeskätt vanu seltskonnatantse ehk meelelahutuslikku tantsu, viitab selgelt ühte suunda tantsimine ja täpne unisoon pigem lavastuslikkusele. Meile õhtusöögil esitatud rituaalne tants võib aga olla nii kaasa tegemiseks kui ka kindlate tegelaste ülesandeks, mida ülejäänud kogukond pealt vaatab.

Söögikõrvane meelelahutus.

Polynesian Cultural Center´i õhtu lõpetas suur show kohalikus amfiteatris. Etenduse pealkiri oli "Ha - Breath of Life" - lugu noormehest, kelle vanemad läbi tormi ja tuule saarele sattusid, kuidas poiss sirgus, armastuse leidis, lapse sai ja oma isa mattis, mõistes eluringi sügavust ja peatamatust. Aeg puudutab ja kullakera tuleb kanda ;) Tegu oli pigem suurvormiga: ca 50 tantsijat, tuleneelajad, pillimehed, lisaks tantsule projitsioonid, suured dekoratsioonid, elav tuli ja mehhaaniline kosk. Peategelane maigutas hämmastavalt suurelt ja täpselt suud samal ajal kui makilt või lava tagant tema teksti anti. I vaatuse kostüümid petsid vähemalt meiesugused mitteasjatundjad täitsa ära. II vaatuse omadele oli Hollywoodi touchi kõvasti lisatud. Kokku oli lavastus täitsa võrreldav Riverdance´i jt etnohõnguliste tantsushowdega. Kindlasti huvitav elamus inimestele, keda detailid ja autentsus ei huvita. Ja ega meiegi ei tunne, et aeg oleks prügikasti visatud, lihtsalt meie maitse ja viis etnokultuuri käsitleda on kindlasti minimalistlikumad ja vähem tarbimisele orienteeritud.