Mauit mitme kandi pealt

Nagu märkamatult on möödunud kolm huvitavat päeva Mauil. Juttu tuleb vaalapüügimuuseumist (kuuleme juba haigutamist), helikopterisõidust ümber saare, matkast džunglis ja gurmeelõunast.

Lihtne suvituspilt hotelli õuelt.

Ehk siis laupäeval läksime hommikul tutvuma ühe uue rannaga, aga see oli rand nagu iga teine siin - liivase põhjaga tardkivimikuhjadest ümbritsetud abajas, taamal paar palmi, vesi läheb kiirelt sügavaks, Eesti mõistes suured lained jne. Veetsime seal ehk 15 minutit ja siis läksime lähemalt tutvuma Whalers Village'ga, kus olime juba eelmisel päeval käinud. See on vana sadamapaik, kus suur osa Vaikse ookeani vaalapüügilaevadest 19. sajandil provianti peale võtmas ja meremehed rihma lõdvemaks laskmas käisid. Tänapäeval on siin välja ehitatud korralik turismiinfrastruktuur - ilus rand igasuguste eelmises postituses mainitud atraktsioonidega, hotellid, golfiväljakud ja poodlemisala. Viimane oli tõele au andes oma otstarvet ja teisi samasuguseid silmas pidades üsna ilusti lahendatud. Meid huvitas (Kristot huvitas) eelkõige vaalapüügimuuseum, mis paiknes poodlemisala keskel. Miskipärast tundub, et kinnisvaraarendaja üritas oma puhtkommertslikule ostupõrgule muuseumi subsideerimisega lisada veidi kultuursust. Igatahes on selline tegevus tervitatav ja muuseum oli mõnus - kompaktne ja hariv, andis ühest kitsast teemast väga hea ülevaate (Kristo luges kõik sildid läbi).

Vaalasaadused.

Mida me siis teada saime? Üllatav oli see, kui oluline majandusharu oli vaalapüük 19. sajandi maailmamajanduses, kui palju inimesi see erineval tasandil puudutas ja kuidas see Hawaii ajalugu mõjutas. Vaalarasva peal oli valgustus toonastes suurlinnades, erinevaid vaalast saadud rasvaineid kasutati tööstusseadmete õlitamiseks, vaalaluud kasutati funktsioonides, milleks hiljem kasutati plastikut jne. Hawaiile moonavarusid täiendama tulnud meremehed kurtsid merel halva toidu üle ja tahtsid kaldale jõudes head liha saada, mistõttu Hawaii kuningad kutsusid Mehhiko kauboisid saarele karjakasvatust tutvustama, need aga omakorda mõjutasid saare kultuuri mitmeti, rahvamuusikani välja, aidates kaasa tänapäeval tuntud Hawaii-pärase muusika tekkele. Vaalapüüdjate elu ja olu on omaette peatükk - 3-5 aastasest merel oleku ajast lõviosa möödus vaimselt nüristava passimisena kohutavates olmetingimustes, vaala jälitamine, püüdmine ja saaduste töötlemine seevastu kätkesid endas nii palju erinevaid ohtusid, mille peale ei oskaks tullagi. Kogu töö eest tasu oli aga lihtsale meremehele naeruväärselt väike - sageli jäädi hoopis reisi lõpuks võlgu ja oldi sunnitud uue reisiga võlad tagasi teenima. Vaalasaaduste äri seevastu tõi sisse korraliku kopika ja laeva sotsiaalse hierarhia ülemisel otsal polnud põhjust kurta.

Austri õngitsemine.

Pärl tuli välja.

Pärast muuseumikülastust täitis Krissu oma pärlipüügisoovi ja õngitses kausist välja austri, mille seest tuli välja tume pärl (atraktsioonist kui sellist loe lähemalt San Francisco muljete alt). Seejärel suundusime Lahainasse, Maui vanasse keskusse, kus ka väike vanalinn. Sealsetest galeriidest, butiikidest ja suveniiripoodidest avaldas enim muljet vanade Euroopa postrite galerii/pood. Vanimad trükised pärinesid Napoleoni sõdade ajast ja vanimad kommertspostrid 19. sajandist. Kuna rahvast oli poes vähe, oli meil võimalus ühe töötajaga pikemalt vestelda. Lisaks sellele, et tal olid laiad teadmised oma valdkonnast, torkas silma ka tema lai silmaring meie Ida- ja Põhja-Euroopa postreid puudutavatele küsimustele vastamisel. Seda seletas asjaolu, et ta oli ise ukraina päritolu ameeriklane, mistõttu oli tal isiklik huvi selle piirkonna vastu.

Postrigalerii.

Järgmise päeva tippsündmuseks oli helikopterisõit üle Maui saare (ja ühe naabersaare). See oli kahtlemata kogu reisi oodatumaid ettevõtmisi. Muljed on meil mõnevõrra erinevad. Kristo jaoks oli tegemist reisi tipphetkega (tahaks endale ka helikopterit), Krissu aga pidi tõdema, et ta kardab lendamist rohkem, kui oli arvanud (kogemuse võrra küll rikkam, aga selle asemel, et lõõgastuda ja vaateid nautida, olid küüned Kristo reies ja meel valmis katapulteerumiseks).

Kõrgel ookeani kohal.

Meie kopterijuhiks oli üks vana britt, väga sümpaatne tüüp, kellelt sai küsida igasugu küsimusi ja kes rääkis palju huvitavat saarte ajaloo, looduse ja olme kohta. Kristole jätsid kustumatu mulje eepilised vaated 1000 meetri kõrgustest pea püstloodis merre sööstvatest kaljudest, kõrgetest koskedest ja kustunud vulkaani suurest kraatriorust, mille (vastavalt) kõrvalt ja seest me läbi sõitsime. Nagu suur Anette ütles: "Tunne oli nagu Jumal tuleks oma mägesid üle vaatama."

Vaade kopterist, mitte postkaart.

Esmaspäev tõi endaga kaasa Krissu reisi tippsündmuse - matka džunglis. Praegugi hotelli rõdul sooja briisi käes blogi kirjutades ja ananassist kääritatud veini trimbates plaksutab käsi ja ütleb, et see oli niiii lahe. Algus ei andnud midagi erilist oodata - Guido rääkis mingist väga kerge taseme matkarajast, kus ka plätudega lapsed saavad käidud. Igaks juhuks panime siiski kõik matkajalanõud jalga, ainult väike Anete läks teele vilkuvate tossudega. Ronisime van'i ja kohalik giid Isaiah sõidutas meid rohelisele aasale parkimisplatsile.

                         

Keerasime metsasallu, mis mõne meetri pärast osutus tõsiseks vihmametsaks, kus liike ühel ruutmeetril rohkem kui väiksemates Eesti maakondades kokku. Isaiah tutvustas meile erinevaid taimi, andis vilju maitsta ja rääkis nende kasutusest. Maitsesime mägiõuna, magusa ingverimaitsega lilleõit, seenemaitselist sinist lilleõit, jänesekapsa maitselist kollast lilleõit, pähklimaitselist punga; proovisime looduslikku šampooni eritavat vilja, looduslikku igemeid tuimestavat taime (sellega määriti beebide igemeid hambatuleku valu leevendamiseks); vaatasime õlist lehte, mille sisse mässitakse toitu (a la kapsarull); katsusime peldikupaberina kasutatava sametise lehega taime (mõni leht rändas igaks juhuks seljakotti), Tarzani vääte, puud, mille koorest saab head paberit, taime, mis tõmbus puudutuse peale enesekaitseks kokku (selle järgi sai teada, et keegi on hiljuti samast kohast mööda käinud - abiks jälitamisel); nägime taime, mis igal päikeseloojangul õied maha heidab (kohalikud lapsed teavad selle järgi, et on aeg koju minna), suurte auklike lehtedega taime, mida sääsed ei armasta ja mille varjust on hea metsloomi küttida ning samuti suurte lehtedega taime, mille lehtedega sai Dumbot mängida (lehed kõrvadeks). Ja lihtsalt ohtralt huvitavat vihmametsa floorat. Siinsete vihmametsade boonuseks on see, et madusid pole ja ämblikke on, aga "not venomous enough to kill you" (e.k. mitte piisavalt mürgised, et tappa).

Esimene jõeületus.

Taimed taimedeks, aga juba mõnisada meetrit pärast starti jõudsime kärestikulise jõeni, mida ei saanud kuiva jalaga ületada. Võtsime rivvi, kätest kinni ja liikusime külg ees (saapaninad ülesvoolu!) Isaiahi juhtimisel üle. Sellest, et vesi ulatus selgelt üle saapaääre, ei teinud Isaiah mingit numbrit. Isegi saapaid veest tühjaks kallama või sokke kuivaks väänama me ei hakanud, vaid panime sama auruga edasi. Järgnevalt tuli mõnda aega poriseid ja libedate juurikatega kaetud metsateid ja juba tuli järgmine jõeületus. Seal oli ka esimene atraktsioon julgematele - mägijõgi oli uuristanud kalju sisse väikese tunneli, kuhu sai sisse sulpsata ja lasta vee voolul end tunnelist läbi kanda. Kristo, Sten ja Guido proovisid Isaiahi eestvedamisel asja kohe ära.

Kristo looduslikus vesilõbustuspargis.

Tunneli lõpus paistab valgus,

Pärast värskendavat suplust läksime jälle tempoga edasi. Kolmandas jõeületuskohas tormas Isaiah puusani vette, pööras hindava pilgu meile ja küsis, kas see on meie jaoks liiga sügav (kaasas oli ka kuueaastane Anete). Me olime juba äksi täis ja ei põlanud ka seda veetakistust ära. Kotid pea kohale ja minek. Taamal paistis juba kuuemeetrine juga. Isaiah ütles, et seal on hea koht vette hüppamiseks. Juba tunnelikatsumusest tuntud kolm vaprat läksid üles joa kohale ja tegid taas tema järel sulps-sulps-sulps (ainsa erinevusega, et Isaiah lisas oma sooritusele nii muuseas ka salto).

Mõne aja pärast jõudsime järgmise joa juurde ja istusime väikeseks eineks maha. Isaiah kiitis, et me oleme väga heas vormis ja et kõikide gruppidega ta ikkagi puusani vette ei lähe. Olime alguses skeptilised, et meelitab meid niisama, aga hiljem kuulsime pealt, kuidas ta rääkis teistele giididele uhkustades, et käis meiega seal ja seal.

Tihedas džunglis.

Isaiahi enda kohta saime teada, et ta kuulub põlishawaiilaste hulka (tänasest saarte rahvastikust 10-20%) ja neist omakorda selle 10% hulka, kes reaalselt räägib kohalikku keelt. Ta rääkis, et oma teadmised on ta saanud ravitsejast vanaisalt. Kui küsisime, kas vanaisa on elus, selgus, et on ja et ta õpib temalt siiamaani iga päev. Isaiahi Hawaii nime hääldus ei jäänud meelde, aga see tähendas "rikkuse kutse" ja ka nime saamise lugu oli seotud vanaisaga, kes oli vahetult enne tema sündi koomas ja ärkas lapse kisa peale. Küünik võib muidugi arvata, et see oli kõik müügitrikina väljamõeldud legend, aga me seda tema puhul ei usuks. Seltskondlikku vestluse käigus koorus välja, et ta ei ole eriti vaimustuses ameeriklastest ja Ameerika kultuurist ning temas oli äratuntav väikerahvale omane uhkus enda kultuuri üle ja soov seda säilitada.

Isaiah pärga punumas.

Pärast väikest einet kõndisime viimase kose juurde, kus kogu seltskond käis ujumas. Isaiah kogus juba tee peal erinevaid taimi, millest ta hakkas kõndimise pealt väikesele Anetele pärga punuma. Tehnika oli keerulisem kui meie pärja punumise oma ja sarnanes pigem kalasaba punumisele. Lei ehk pärja valmistamine võttis aega, aga lõpuks valmis tõesti ilus pärg, millega ka Krissu ja suur Anette tahtsid pilti teha. Kristo küsis parasjagu Isaiahi käest, kas kusagil veel muistset polüneesia usundit praktiseeritakse, mille peale Isaiah naeratas ja vastas, et ta just praegu tegi seda - lei'd meisterdades tänas ta metsa puid ja ilma, et meie teekond kulges hästi. Ta lisas, et lei valmistatakse alati kinkimiseks.

Longhi's.

Nagu mainitud, olime ekskursioonist õhinas, aga olime juba eelnevalt plaaninud lõunat süüa kahekesti mõnes ilusas kohas. Sõitsime koju, viskasime riided pessu ja saapad kuivama, käisime kiirelt duši all ja seadsime end restoranivormi. Krissu oli reisiajakirjast välja vaadanud ühe kena vahemerepärase koha nimega Longhi's Lahaina vanalinnas, mere ääres. Juba autoga mööda sõites torkas restorani interjöör läbi suurte avatud akende silma ja avaldas ka Kristole muljet. Kristo jaoks seisneski kaif põhiliselt selles, et vahelduseks sai süüa kohas, mis oli ilus, vaikne ja stiilne, ameerikalikust sildipornost ja ülisuurte BBQ hamburgerite piltidest rikkumata. Domineeris valge toon, mis harmoneerus avatud akendest sisse sillerdava ookeaniga. Seal oli euroopalikku õhulisust, rahu, minimalismi. Isegi teenindaja oli täiesti ebaameerikalikult veidi ükskõikne. Menüüs oli põhirõhk mereandidel: meie sõime ahi* carpacciot, merekarpe, lõhet ja krevette. *Ahi on hawaiikeelne sõna tuunikala kohta, mida siin süüakse toorelt, sushi sarnaselt (ahi poke tähendab salatit selliste kalatükkidega). Kristo jaoks oli üllatus, et toores tuunikala on tumepunane nagu peediga värvitud lõhe. 

Veneetsia stiilis krevetid.

Tasumise tunni saabudes ehtisime end tahtmatult võõraste sulgedega - deebetkaart ei läinud läbi ja teenindaja ütles vabandades, et nende süsteem ei tunnista Rootsi pangakaarte. Tänusõnad meie hoolikalt kultiveeritud skandinaavia imidži toetamise eest lähevad Swedbankile. Soome Nordeaga seevastu süsteem ei tõrkunud (asi oli muidugi ilmselt selles, et sellel oli krediitkaardi funktsioon).

Homme hommikul on Kristol ja Stenil plaanis teha kiire surfikursus. Ühtlasi on homme viimane päev Hawaiil. Kurva sündmuse tõttu Kristo peres alustame kolmapäeva hommikul kõik koos reisi tagasi Eestisse, saabuma peaksime reedel. Teisipäeva varahommikul istume meie kaks taas lennukisse ja sõidame Kolumbia pealinna Bogotasse, et jätkata oma plaanipärast reisi.