Kõige lõunapoolsem, kõige kõrgem, kõige külmem ja kõige vaesem

Oleme jõudnud oma reisi kõige lõunapoolsemasse, kõige kõrgemasse, kõige külmemasse ja kõige vaesemasse punkti. La Paz on Boliivia pealinn ning ühtlasi maailma kõige kõrgemal asuv pealinn. Kesklinn asub 3800-3600 meetri peal. Lennujaam, mis paikneb Altiplanol (Andide vahel asuv suur mägitasandik) linna kohal, on lausa 4000 meetri kõrgusel merepinnast. Kerge närv oli sees, et mis siis, kui üks meist või mõlemad jääme mäestikuhaigeks. Väidetavalt ei hüüa see tulles ja see ei sõltu ei mäestikukogemusest ega füüsilisest vormist. Ükskõik kellel võib lihtsalt juhtuda, et hakkavad peavalud, iiveldus jne ning kuigi selle vastu on mõned ravimid, siis parimaks rohuks on lihtsalt madalamatele kõrgustele minek. La Pazist pole kuhugi mujale alla minna kui vihmametsa poole, aga selline hädaolukord ei sobiks hästi meie igatepidi broneeritud plaanidega liikuda mööda Altiplanot põhja poole Peruusse. Bogota lennujaamas võtsime Kadri soovitusel sisse aspiriini, hakkasime tavalisest rohkem vett jooma ning panime kõrva taha, et maandudes ei tasu lennukist väljudes kiirustada.

Lennuk maandus La Pazi El Alto lennuväljal kell 3 öösel. Loivasime aeglaselt passikontrolli poole. Vahetasme WC-s selga soojemad riided, sest juba lennujaamahoones sees oli kergelt jahe. Lennujaamahoone kõneles selgelt sellest, et Boliivia on kaugelt Lõuna-Ameerika kõige vaesem riik. Kui Bogota El Dorado lennujaam oli suur, uhke ja kaasaegne, siis La Pazi oma on väike ja asub keset prügist slummi ning pole ilmselt mitu aastakümmet remonti näinud. Läbisime passikontrolli, vahetasime raha, võtsime takso ja sõitsime linna.

All orus La Paz. Esiplaanil teepiirdele joonistatud valimisloosung: Edgariga läheme edasi/rohkema poole

Teel lennujaamast alla mööda mäekülge kulgevat maanteed nägime all orus La Pazi öises tuledesäras. See oli üsna võimas vaatepilt, nagu oleks mägede vahele rebitud auk, kus lõõmab vulkaaniline tuli. Linnas elab 900 000 inimest, aga koos eeslinnadega 2,3 miljonit. Üks huvitavaid seiku selle linna puhul on see, et kui tavaliselt elavad igal pool maailmas rikkad ja mõjuvõimsad pigem kõrgetel kohtadel ja vaesed madalal, siis La Pazis on vastupidi. Rikkad elavad oru kõige alumises otsas, u 3100 meetri peal, kus on oluliselt pehmem kliima, samas kui kõige vaesemad elavad oru ülemisi servi palistavates punastest tellistest uberikes ning loodavad, et ühel päeval pääsevad allapoole, hädamäe pealt õnneorgu.

Hommikul ärgates ja hostelist väljudes oli pilt päris masendav. Justkui kogu linn oleks amortiseerunud - uusi või ka lihtsalt puhtaid maju oli vähe, kõikjal domineerisid tahmased seinad, kulunud teed ja väsinud autod. Tänavad on paksult täis vanu ja väga keskkonnavaenulikke Toyota ja Nissani mikrobusse, mis töötavad enamasti marsadena. Igal juhul ei pääse nende heitgaasid orust välja ja teevad niigi hõredas õhus hingamise eriti ebameeldivaks. Liiklus on kõigele lisaks ka üsna kaootiline - sõiduradu pole teedele märgitud, liiklusmärgid puuduvad, valgusfoorituled on pigem soovituslikud, autod teevad parem- ja vasakpöördeid nii kuis jumal juhatab ning ühistransport (=marsad) jäävad suvalisel ajal ja suvalises kohas keset teed seisma. Käisime sellise marsaga ka sõitmas ja hingasime kitsas bussis sisse kohalike higi, et allpool, veidi rikkamas ja viisakamas linnaosas asuvas supermarketis varusid täiendada.

Ebatavaliselt organiseeritud liiklusvoog

Mitte ainult majad, teed ja autod, vaid ka inimesed nägid vaesed ja räpased välja. Esialgu nägime üksikuid, Püha Franciscuse väljakule lähenedes rohkemaid ja teatud tänavatel olid juba enamuses indiaaninaised. Nad on kõik hästi lühikesed, pontsakad (mida rõhutab nende puhvis alusseelikuga riietus ja seljas olev komps), kannavad pikki musti juukseid ühes või kahes punupatsis ning praktiliselt alati on peas kõrge must kaabu moodi kübar. Nad näevad välja nagu päkapikud "Sõrmuste Isandas" (nad on tõesti erakordselt lühikesed). Kui riided on alati luitunud, siis pambud on tehtud Andidele iseloomulikust erksavärvilisest kangast, ent seegi võib olla aja jooksul silmnähtavalt tuhmunud.

Siinkohal oleks paslik kirjutada indiaanlaste olukorrast Lõuna-Ameerikas. See varieerub riikide lõikes oluliselt. Kui hispaanlased 16. sajandil Lõuna-Ameerika vallutasid, siis tekkis mandril üsna jäik etniline hierarhia - kõige tipus olid Hispaaniast pärit puhast verd eurooplased, seejärel erinevat sorti segaverelised ja kõige madalamatel astmetel Aafrika päritolu istanduseorjad ja kohalikud põlisrahvad. Ka Lõuna-Ameerika iseseisvumine Hispaania alt 19. sajandi esimeses pooles ei toonud kaasa märgatavaid muutusi - nii majanduslik kui poliitiline võim jäid valgete maaomanike kätte, kes on sageli põlistelt kogukondadelt ebaõiglaselt maad ära võtnud. See olukord on suuresti kandunud tänasesse päeva. Näiteks Kolumbia kodusõjas on suurimaks kannatajaks just maapiirkondades elavad põlisrahvad - kord on narkopõldude hävitamiseks tehtud mürgikülvid lennukitelt hävitanud kogemata ka indiaanlaste elatise, kord on üks või teine osapool nende põllud ära mineerinud, kord on parempoolsed paramilitaarsed üksused tapnud maha külade viisi indiaanlasi ja riietanud nad FARCi geriljade vormi, et selle eest valitsuselt moona ja sigarette saada. Miljonid indiaanlased on põgenenud linnadesse, aga ilma hariduse, sidemete ja rahata on enamik neist sattunud tänavale. Kolumbia põlisrahvaste hääl ei kostu eriti ka valimistel, sest perifeersetesse piirkondadesse valimisurne ei suudeta (või ei taheta) viia, tihti panevad nende eest sedeli kasti hoopis parteide sahkerdajad kusagil, kus on valimisjaoskond. 

Boliivias on olukord mõneti teine - kui Kolumbias on puhtalt põlisameeriklasi vaid 3,4%, siis Boliivias on nad enamuses: 55%. See tuleneb ilmselt sellest, et Boliivia on niivõrd raskesti ligipääsetav, merepiiri tal pole ja riik paikneb sisuliselt kõrgmäestikus ja vihmametsas, kuhu eurooplane pole tahtnud tulla. Põlisrahvaste traditsioonid on siin suuremas elujõus kui mujal ning see laieneb ka poliitika sfääri. Indiaanlasi toetavatel poliitilistel jõududel on siin hea minek - sellel vist suuresti põhinebki praeguse vasakpoolse presidendi Evo Moralese populaarsus. Muuhulgas tõi tema Boliivia traditsioonilise trikoloori kõrvale teiseks ametlikuks lipuks ruudulise ja vikerkaarevärvilise Andide põlisrahvaste lipu. Samas tuleb tõele au anda, et just seesama geograafiline isoleeritus ning põlisrahvaste kultuuri ja vasakpoolsuse domineerimine on ilmselt põhjused (üks majandusgeograafiline, teine kultuuriline), miks Boliivia (läänelikus mõistes) nii masendavalt vaene on.

Põlisrahvaste traditsioonide kestmise üks eredamaid näiteid on see, et La Pazi kesklinnas tegutseb iga päev teatud kellaajal nn "nõidade turg" ehk koht, kus kohalikud ravitsejad ja šamaanid saavad käia vajalikku manti ostmas. Vajalik mant tähendab igasugu taimi, aga ka kuivatatud konnasid ja laamalooteid. Nägime laamalooteid ja leidsime, et sellest meile piisab, ning kõndisime kiiruga läbi (Kristol oli muudel põhjustel ka veidi halb olla sel hetkel).

Käsitöö müük ja turism on kaks (teineteisega seotud) valdkonda, mis on riigi olusid arvestades päris hästi arenenud. Kesklinnas müüvad indiaanlased värvilist, ilusat ja odavat käsitöökaupa ning nende müügipesad on võrreldavad 10-15 aasta taguse Müürivahe tänava ja turgudega. On ka suuremaid ketipoode a la Eesti Käsitöö, kus müüakse kallimat, kvaliteetsemat ja kontrollitud (100% alpaka vill on ilmselt tõesti 100% alpaka), sageli ka moodsama tegumoega kaupa. Meie üllatuseks on ka päris butiike, mis müüvad traditsioonilistest mustritest inspireeritud disainerrõivaid (a la Liina Viira ja teised). Ajakirjast lugesime ja tänavapilt kinnitab, et moetööstuses on omaette haruks 19. sajandil välja kujunenud indiaaninaise rõivastuse siluetti ja tüüpaksessuaare kasutav disain. See tähendab, et lõiked on samad, mis traditsioonilise rõivastuse puhul, kuid kasutatakse moodsamaid materjale ja kaunistamisviise. Neid kostüüme kannavad need indiaani ja mestizo (sega-) päritolu naised, kes on jõudnud paremale järjele ning mõnel on ka oma äri.

Üks trendikam käsitööpood (pildil olevad riided pole küll mitte päris meie maitse)

Vähemasti võrreldes Bogotaga on La Pazis turiste märgatavalt rohkem ja turismitööstus paremini arenenud. Põhjuseks on ilmselt jällegi Kolumbias senimaani kestev kodusõda. Samas on Boliivia turismitööstus veel sellisel huvitaval arengutasemel, et kõik vaatamist väärt kohad on kaardistatud ja tuurideks vorbitud, turismiagentuure, suveniiripoode ja turiste endid on küllalt palju, aga samas pole see (veel?) keskmist lääne inimest rahuldavalt punktuaalne ega piisavalt turvalisena tunduv. Kui vahel ununeb mõni turist hotellist peale võtmata, siis peatab giid bussi linnast väljasõidul kinni ja läheb toob mahajäänu ära.

Me suhtume asjasse rahuga. Hostelis peseme ennast pigem õhtul kui hommikul, sest kardame, et hommikul võib soe vesi otsa saada (niigi tuleb õhtul kraan tööle panna ja alles 2 minuti pärast hakkab vesi soojenema). Üks öö kadus vesi ära ja tuli hommikul tagasi. Pärast lähenes meile fuajees kurva olekuga tüdruk, kes oli ka hosteli külaline ja kes tundus olevat sellest seigast väga häiritud. Ta küsis, kas me plaanime ka raha tagasi küsida. Kehitasime õlgu. Kui sa võtad sellises riigis odava majutuse, siis mis sa ootad? Toas on külm ja rõske ka (ahjusid vms kütmist siin ju ei tunta ja öösel on õues 0 kraadi), aga kui panna villased sokid jalga, sall kaela ja pidžaama või soe aluspesu selga, saab teki all soojas mikrokliimas ilusti magatud. Saaks hostelist raha eest laenutada ka soojapuhurit, aga seni pole vajadust tundnud.

Ööelu me ka eriti nautinud ei ole, kuigi nägime tänaval ahvatlevat ööklubi silti "Los Ancetros" (e.k. "Esivanemad"). Meie hostel tegeleb vist ka õllepruulimisega (The Adventure Brew Hostel) ja me peaksime saama iga õhtu hosteli baaris näo peale ühe tasuta õlle, aga me ei ole seda välja võtnud, sest päeva lõpuks oleme lihtsalt hõredast õhust ja tegemistest rampväsinud.

Selle üldise jutu lõpetuseks veidi söögijuttu. Oma esimesel päeval La Pazis (see oli laupäev) võtsime lõunasöögiks ette TripAdvisori järgi La Pazi kõige parema söögikoha, restorani Melting Pot & Rock. See oli fondüürestoran. Sõime sealihafondüüd ja laamaliha kividel ehk siis meile toodi lauale üks gaasikuumutusega fondüüpott, kuhu liha sisse kasta, ja üks gaasikuumutusega kiviplaat, mille peal laamalihalõike sussutada. Laamaliha maitses nagu midagi sea- ja loomaliha vahepealset. Igatahes nämm-nämm. Hinnad olid odavamad kui peenemas Eesti restoranis, aga pisut kallimad kui F-hoones või Boheemis. Samas selliste roogade kohta siiski väga soodne.

Kristo oma laamaliha sussutamas