Alcatraz

Et püsida kronoloogilises järjekorras alustame üleeilsest, 30. juunist.

Enam-vähem plaanitud kellaajal väljusime Reinu ja Signega hotellist (ülejäänud kamp veetis selle päeva lõbustuspargis), haarasime tee pealt kaasa hommikusöögi ja sõitsime sadamasse, kus meid viimaseid minuteid ootas paat. Sõitsime... Alcatrazile!

Etteruttavalt olgu öeldud, et Alcatrazi ekskursioon oli väga lahe. Samas tuleb tõdeda, et Krissu oli arvanud, et Alcatrazi saar näeb süngem välja ja asub rannikust eemal. Tegelikult olime juba esimesel õhtul vaadanud, et üsna sadama lähedal on mingi tore saareke, mis osutus lähemal uurimisel Alcatraziks. Nagu hiljem selgus, tajusid nii linlased kui vangid saare ja linna lähedust vägagi tugevalt.

Saarele jõudes jagas juhtnööre tüüpiline lõbustusasutuse töötaja: valjuhäälne, ise oma naljadest tüdinud, kuid seda varjata püüdev meesterahvas, kes (nagu ka rastapatsidega reisisaatja trammil) püüdis meid panna huilgama ja käsi plaksutama vanade heade lööklausetega „How are you doing today?“ ja sellele järgnev kohustuslik „I can´ t heeeaaaar yoooouuu!!!!“. Igal juhul suunas ta meid park ranger Wendy juurde, kes osutus täitsa toredaks giidiks. Läbisime temaga mõned punktid saarel ja jõudsime vanglahoonesse, kust algas audiogiidi tuur, mis oli tõesti väga hea!

Kui enamasti on audiogiidid sellised, et paned oma klapid pähe, lähed sind huvitava objekti juurde, vajutad vastavat numbrit ja kuuled infot, siis Alcatrazi audiogiid oli justkui päris inimesest pidev saatja. Lülitasime aparaadi sisse ja hakkasime juhiste järgi ringi käima. Giid teadis üllatavalt hästi, kui kaua meil kulub aega ühest kohast teiseni liikumiseks, ja täitis selle täpselt oma jutuga. Jutt ise oli põnev ja lisaks giidi jutule oli ekskurisooni sissepõimitud endiste vangide ja vangivalvurite meenutusi. Võimalik, et need olid sisse lugenud erinevad näitlejad, aga kuna samal ajal oli giid juhtinud meid stendi juurde, kus oli konkreetse inimese nimi, pilt ja Alcatrazis veedetud aeg, mõjus hääl igal juhul ehedalt.

Krissu audiogiidi kuulamas.

Mis me teada saime? Alcatrazi ajalugu (ja ka arhitektuur) on võrreldav meie Patarei vanglaga. Saarele rajati kindlus 19. sajandi keskel alanud California kullapalaviku ajal. Kindlusega sooviti kaitsta San Fransisco linna ja sadamat, mis sellel ajal kiirelt kasvas ja rikastus (inflatsiooni tõttu oli näiteks ühe kanamuna hind tänasesse rahasse ümberarvutatult 80 dollarit) ning oli seetõttu potentsiaalsetele vallutajatele meelepärane sihtmärk. Reaalselt keegi linna siiski ei rünnanud ja Alcatrazi kindlustused jäid lahingus proovimata. Järgnes vähem huvitav periood, kui saarele toodi järk-järgult vange kuni sellest otsustati 1930ndatel ehitada superkindlustatud vangla. Tegemist oli ülirange režiimiga vanglaga, mille asukad ei olnud aga mitte kõik kõige räigemad mõrvarid ja retsidivistid, vaid – kuna vanglat peeti põgenemiskindlaks –, toodi sinna kõige kavalamad ja enim kordi põgenenud vangid. Vangla suleti 1963. aastal pärast esimest õnnestunud põgenemist. Tegelikult on siiani lahtine, kas see põgenemine tegelikult ka õnnestus. Vangla territooriumilt ja saarelt said Clarence Anglin, John Anglin and Frank Morris minema, kuid kas nad jäid külmas vees ellu ja mis neist edasi sai, on siiani teadmata, sest neid ei ole ei elusa ega surnuna siiani leitud. Ühe kaasvangi andmetel olid nad õppinud hispaania keelt, ilmselt eesmärgiga põgeneda Lõuna-Ameerikasse. Äkki trehvame neid seal :) Kui nad on elus, on nad praegu 70-80 aastased.

Alcatrazist võiks jäädagi kirjutama (õnneks on sellest ohtralt raamatuid ja filme), pikantse uue teadmisena olgu veel märgitud, et vangivalvurite pered sh lapsed elasid samuti saarel ja pidasid seda vägagi idülliliseks kohaks, kus üles kasvada: paat viis nad igal hommikul linna kooli, tagasi tulles mängisid nad oma ilusal väiksel saarel. Vange nad küll mõnikord nägid, kuid üldiselt väga vähe ja nendega kokku puutuma ei pidanud. Samuti oli saarel täiesti lummav vaade linnale. Samas mitmed endised vangid nimetasid seda oma mälestustes üheks hirmsamaks asjaks vangistuse juures: lisaks sellele, et linn näis käegakatsutavas kauguses, oli „soodsa“ tuule korral kuulda ka linnakära, eriti pidustuste ajal. Linnaelanikud jällegi tundsid end kõhedalt, et nende vaateulatuses oli suur kontsentratsioon väga ohtlikke inimesi.

Vaade Alcatrazist linnale.

Kõige eksootilisem tegelane oli aga kohe kindlasti saare suveniiripoes (!) töötav/aega veetev endine vang William G. Baker. Ta müüs oma autobiograafiat ja jagas autogramme. Teda tutvustavatel ja reklaamivatel plakatitel oli kirjas, et Alcatrazis viibides õppis ta tegema valeraha, millepärast sattus veel hiljemgi vanglatesse. Kuskil ei olnud aga kirjas, mille eest ta Alcatrazi sattus, võimalik, et tegemist ei olnud piisavalt kaubandusliku infoga. Igal juhul tekitas vastuolulisi tundeid näha emasid oma kolme lapsega härraga pilti tegemas ja patsu löömas.

Endine vang autogramme jagamas.

Alcatrazi külastuse järel tuiasime veidi linna peal ringi, külastades Chinatowni, financial districti ja veel mitmeid linna vaatamisväärsusi/tuntud kohti. 20. sajandi esimestest kümnenditest pärit kaunite linnamajadega elurajoonid pakkusid lisaks äratundmisrõõmule (seda pakuvad USAs reisides tuhat pisikest argist detaili ja linnavaadet, sest kõiki neid on ju filmides nähtud) ka silmailu. Enne hotelli sõitmist käisime veel läbi hipide linnaosast, kust leidsime tõepoolest paar põnevat isendit, kuid pikalt nendega lobisema ei jäänud.