30. juuni

Kuna oleme juba teist ööpäeva praktiseerinud vara-üles-vara-voodi elustiili, oleme praeguseks (kell 07.08) ärganud, teinud hommikuvõimlemist, käinud pesus, triikinud riided ja asunud blogi kirjutama. Kell 09.30 toimub Reinu ja Signega kontrollkõne ja kell 10.00 peaksime oma hotellist startima Pier 39 poole, et jõuda 11.00 väljuvale Alcatrazi vanglasaare ekskurisoonile.

Eile oli esimene täispäev San Franciscos. Plaanid olid, nagu Kristo pere reisidel kombeks, tihedad, aga sumbusid osaliselt sellistesse plaanivälistesse seikadesse nagu pooleteisttunnine akadeemiline veerand väljumise eel, kiire hommikusööki täiendav amps (u 45 min), GPSi sisestatud vale sihtkoht, parkimiskoha otsingud ülerahvastatud rahvuspargis ja valesti valitud mahasõit kiirteel.

Sellegipoolest jõudsime midagi siiski näha. Esimene programmipunkt oli Golden Gate’i sild, üks tuntumaid San Francisco maamärke. Kristo oli alati arvanud, et see on lihtsalt ilus punane ja elegantse konstruktsiooniga sild, aga nüüd selgus, et tegelikult on see ikkagi eriline selle poolest, kui massiivne ja kõrge see on. Meie tundsime end sellest läbi sõites nagu Gulliver hiiglaste maal, suured kaubalaevad silla all ookeanilainetes olid aga pisikesed nagu mängulaevad.

Järgmiseks olid suured puud ehk Muir Woods rahvuspark. See rajati 20. sajandi alguses päästmaks killukest lääneranniku ürgmetsa hiiglaslike, tuhandete aastate vanuste sekvoiadega Ameerika areneva tööstuse ja põllumajanduse eest. Puud olid suured küll, aga kahjuks ei saanud nende all vabalt ringi jalutada, vaid pidi püsima spetsiaalsel laudteel, mis varjutas elamust. See tegi metsast muuseumi, mis tundub meile suhteliselt imelik.

Krissu ja suured puud.

Seejärel läksime sõitma Ameerika ainsa liikuva muinsuskaitseobjektiga – San Francisco trammiga. Oleme varemgi armsate vanade trammidega sõitnud – näiteks talvel Lissabonis. San Francisco tramm on oluliselt rohkem turistikas – kohalikud seda sisuliselt transpordivahendina ei kasuta, seal on ainult turistihordid ja töötajad on ka meelelahutajad. Meile sattus üks lõbus rastapatsidega afroameeriklane, kes edastas lauldes infot mööduvate muuseumide, vaatamisväärsuste ja tänavate kohta.

Trammi pööratakse ümber.

Kõige võimsama elamuse pakkus aga lihtsalt tänavatel ringisõitmine. Ameerika filmide ja popkultuuri kaudu on meisse imbunud pilt San Francisco mägisest maastikust ja väga järsult mäkke tõusvatest teedest. Alles siin saime pihta, miks see nii äratuntav ja eriline välja näeb – mägiseid linnu on maailmas mujalgi, aga tavaliselt ei ole sellisel moel maastikku ignoreerides ehitatud linna grid-süsteemis (põhja-lõuna ja ida-lääne suunaliste sirgete avenüüdega tänavatevõrgustik). Normaalne oleks ju see, et järsust mäest minnakse viltu või nõlva mööda loogeldes alla, siin aga minnakse otse, ükskõik mis kalde all. See tekitab ühest küljest palju monumentaalseid vaateid ja teisest küljest täiesti absurdseid tänavaid, kus autod on pargitud sellise nurga alla, et kuidagi ei mahu pähe, kuidas nad sealt alla ei vaju või ümber ei lähe. Iga kord, kui silmasime jalgrattureid, tekkis pea kohale suur küsimärk: KUIDAS? ja MIKS? Ühes kohas jäigi meil järsust tänavast alla sõitmata, sest Krissu pistis karjuma ja ei julgenud. Tegelikult lõpuks tulime ikka sama järsust tänavast alla, aga siis pani ta silmad kinni. Ja veel üks küsimus, mis jääb meid elu lõpuni painama – kuidas nad enne automaatkäigukasti leiutamist nendel teedel sõitsid?

Põhiline meelelahutusala on Pier 39, vana sadamakai, kus asuvad söögikohad, suveniiripoed, karussellid, juveelibutiigid jm. Kuidas seda kohta kirjeldada? Krissu esimene reaktsioon oli, et tegemist on Lidoga või teemapargiga. Kristole tundus, et see on lihtsalt teistsugune viis väärtustada vana arhitektuuri – need armsad vanad puidust sadamarajatised oleks siis umbes nagu meie Rotermanni kvartali vanad tehasehooned, millele on antud kaubanduse kaudu uus elu. Lihtsalt Ameerikas ei tähenda see skandinaavialikku minimalismi poole pürgimist, vaid irriteerivalt palju värvilisi silte, valju muusikat ja tarbimisest nõretavat õhku.

Kail ringi kõndides nägime esmakordselt, kuidas avatakse pärlikarpi. Sealsetes pärlipoodides oli selline atraktsioon, et maksad 15 dollarit ning saad veest võtta ja avada ühe karbi (hüüdes samal ajal „Aloha!“ :) ), olles sellega esimene inimene maailmas, kes seda konkreetset pärli puudutab. Natukene ebaselgeks jäi, kas selle hinna eest saab ka pärli endale, aga vist küll. Krissu oleks tahtnud seda väga teha, aga kuna igal pool olid sildid „Hawaii pärlid“, siis panustame samale elamusele Hawaiil.