Peruust Boliiviasse

28. juulil sõitsime Boliiviast Peruusse. Hommikul kell 7 võttis meid täiesti plaanipäraselt hotelli juurest peale BoliviaHop buss. See on kahe iirlase loodud turismiteenus seljakotiränduritele, et teha nende reisid Peruus ja Boliivias veidi lihtsamaks. On kaks marsruuti, PeruHop Limast Cuzcosse ja BoliviaHop La Pazist Cuzcosse. Mõlema marsruudi peal tehakse põnevamates kohtades pikemaid peatusi, kust võib õhtul edasi sõita või mõneks päevaks jääda ja järgmise bussiga edasi sõita. Pilet kehtib kogu marsruudi jaoks. Väga oluline on see, et nad pakuvad ka inglisekeelset abi piiriületusel ning eriline rõhk on turvalisusel (ei ole ohtu, et pagasiruumist kott ära virutatakse või et bussijuht hakkaks idiootseid manöövreid tegema).

Titicaca järv oma ilusa sinise ja puhta veega

Buss sõidutas meid Copacabanasse Peruu piiri lähedal, kus oli ette nähtud viietunnine paus. Tee kulges mööda Titicaca järve kaldaid ja ühes kohas pidime ka kitsa väina parve peal ületama. Täpsemalt buss ületas väina parve peal, meie mootorpaadiga. Bussi parv ei olnud mingi praam, vaid tõeline parv. Copacabanas (mitte rand Rios) käisime ranna ääres järvest pärit forelli söömas, kusjuures jalakäijate tänava vuntsitud-boheemlasliku restoranis ja kaldaäärses indiaaninaiste putkas pakutava forelli hinnavahe oli täpselt kahekordne. Me küll restoranis ei söönud, aga vaevalt sealne toit palju parem sai olla.

Copacabanas forellinaiste (senoritas de trucha) putkas söömas.

Pärast söömist läksime paadiga ekskursioonile järves asuvale Isla del Solile (saarele, kus inkade mütoloogia järgi sündis päike). Istusime paadi katusele päikese kätte ja mõtlesime, et seal on ilgelt mõnus. Kohe kui paat sadamast välja jõudis, mõistsime oma viga. Titicaca järv on ikkagi peaaegu 4000 meetri kõrgusel (sellega on ta maailma kõrgeim järv ja samas pindalalt peaaegu Eesti suurune) ehk hoolimata päikesest toimib valem, et iga kilomeetriga langeb temperatuur 6 kraadi. Meil olid küll kampsunid seljas ja sallid kaelas, aga sealne tuul oli ikka väga jäine ja ebameeldiv. Kannatasime ära ja tagasiteel teadsime juba alla kajutisse istuda.

Isla del Soli vaade indiaaninaisega

Meie paadisõidu korraldas seesama BoliviaHop ja oli tõesti hästi korraldatud. Sisuliselt kõik teised ekskursioonid toimivad nii, et paat sõidab saare peamisse sadamasse, kus reisijaid võtavad vastu restoranid, käsitööputkad, sigin-sagin ning kuna mägi ees on järsk, siis nad sadamast väga kaugemale ei jõua, sest varsti tuleb mandrile tagasi minna. BoliviaHopi paat aga sõidab saare teisele küljele väiksemasse sadamasse, reisijale pistetakse pihku saare kaart ja paat sõidab nimetatud peasadamasse reisijaid ootama. See võimaldas meil kõndida peaaegu inimtühjal matkarajal (vaid meie paatkond, ca 7 inimest, kes kõik liikusid erineva tempoga) ja nautida segamatult saare harjalt avanevaid ilusaid vaateid järvele ja eemal paistvatele lumistele mäetippudele. Matka lõppedes jõudsime teise sadamasse ja siis oligi paras korraks pirukat süüa, lonks vett võtta ja paadiga tagasi sõita.

Väike tüdruk oli oma alpakaga matkarajal vastas ning küsis pildistamise ja paitamise eest raha

Boliivia ja Peruu piiri ületus kulges tõrgeteta, buss viis meid Titicaca järve kaldal asuvasse Peruu folklooripealinna Punosse ja ettetellitud takso hostelisse. Peruus olid 28.-29. juuli parasjagu iseseisvuspäevad (2 päeva järjest!) ja tänavatel oli pidev muusika ja trummipõrin, millest polnud pääsu ka hostelitoas.