Lahke vastuvõtt Bogotas

Lennujaamas meil vastas olnud silt. Saime suveniiriks.

Saabusime teisipäeva õhtul Bogotasse, Kolumbiasse. Lennujaamas võeti meid vastu lausa suure sildiga „Kristo Siig“ (esimese i täpiks süda). Peatume nimelt Kristo Helsingi korterikaaslase Alejandro vanemate Astolfo ja Reina juures. Astolfo räägib ka natuke inglise keelt. Kui Alejandro ütles, et tema vanematel on huge house (e.k. tohutu maja), siis hakkasime spekuleerima (arvestades, et Alejandro ise on saanud korraliku hariduse ja töötab diplomaadina), et tegemist on sealse väga kihistunud ühiskonna ülemise otsaga. Seebiseriaalidest nähtud villa teenijatega jne. Tegelikult on tegemist siiski Kolumbia tõusva keskklassi liikmetega – mees on ühe eraülikooli kehakultuuriteaduskonna dekaan, naine algkooli emakeeleõpetaja, elavad kolmekorruselises ridaelamuboksis viisakas linnaosas. Lisaks poeg Alejandrole on peres ka beebi-Alejandro ehk väike nähvits koer, kes miskipärast käib kogu aeg patsi ja triibulise maikaga ringi ja klähvib.

baby-Alejandro

Maja puhul on kõige üllatavam selle minimalistlik sisekujundus ja avarus, suured puhtad tühjad põrandad, valged seinad, tume kaunistusteta puitmööbel, laminaatparkett. Köögi kõrval õues on ka imepisike hoovilapp, kus kasvab kaks viljapuud. Küttekehi majas ei ole. Otseselt külm ka ei ole, aga teatud rõskus on sees, nii et ööseks panime endale villased sokid jalga. Dušist pole meie veel sooja vett kogenud, kuigi 2. korrusel pidavat leiduma. Oleme ekvaatori lähedal, aga 2600 meetri kõrgusel, mistõttu siin on enam-vähem aastaringi temperatuur 18 kraadi ümber, aga tuul, päike ja kerged vihmahood kõigutavad tajutavat ilma päeva lõikes päris palju. Pärast päikeseloojangut koju tulles oli juba üsnagi jahe. Saime teada, et aastaaegu siin ei ole, lihtsalt mõnikord on soojem ja mõnikord külmem ilm.

Hommikusöögi esimene käik

Hommikul saime tunda tõsist külalislahkust Kolumbia moodi. Reina tegi meile kolumbiapärast hommikusööki, kuhu kuulusid värskelt lõigatud guaava, mandariin ja mango meega, õues kasvavalt puult pärit banaani ja kiivi vahepealse maitsega vili, tamal (ehk mingite lehtede vahel küpsetatud kaunviljapuder) ja arepa'd (maisijahust pannkoogid), lisaks kakao ja ananassismuuti. Tühjendasime oma koti kingitustest ja andsime üle villased sokid, kindad, Eesti ürdisegu ja Curly Stringsi plaadi. Ootamatult täideti meie kott aga oluliselt suurema hulga vastukingitustega – kusagilt sahvrist ilmusid välja etnomustriga sussid, münditasku ja käekott Krissule, õlakott, rahakott ja võrkkiik (sic!) Kristole ning sallid meile mõlemale. Need olevat pärit Reina kodukandist kusagil Kariibi mere rannikul.

Meie ülilahked võõrustajad

Astolfoga koos kõndisime bussi peale ja sõitsime linna – tema tööle, meie vaatamisväärsusi otsima. Jõudsime Rahvusmuuseumi juurde. Ukse juures seisis järjekorras mingi noorte grupp, kellest kaks alustasid meiega vestlust. Tundsid huvi, kust me pärit oleme, aga nad ei paistnud teadvat ühtki rahvast peale inglaste, prantslaste ja gringode. Küsisid, kas me teenime palju raha ja kas meie maal on ka mustanahalisi (nad ise olid ilmselt Kariibi mere äärsest Kolumbia osast ja istanduseorjade järeltulijad). Kõige rohkem huvitas neid aga meie hele välimus. Meie hispaania keel on nagu on – Kristo õppis seda vahelduva eduga kolme reisile eelnenud kuu jooksul erinevate netikursuste ja äppide abil – aga kui me õigesti aru saime, siis lõpuks küsis üks neist, kas ta saaks kuidagi Kristo spermat, et sellega oma naist viljastada ja valge laps saada. Pööritasime silmi, ütlesime, et ei saanud aru ja kõndisime muuseumi uksest sisse.

Rahvusmuuseum polnud suurem asi. Peab au andma, et eksponaate ei olnud liiga palju välja pandud ja lähenemine oli suhteliselt minimalistlik, aga kahjuks polnud nende eksponaatidega midagi huvitavat ette võetud ning ainult hispaania keeles siltidega portreed kuulsatest ajaloolistest isikutest pole just väga informatiivne. Muuseumil oli üks huvitavam ja osaliselt inglise keelde tõlgitud siltidega osa, mis käsitles Kolumbia rahvuse mitmepalgelisust ja oli spetsiaalselt kokku pandud antropoloogide eestvedamisel. Nende kätt oli kohe tunda, sest näitus oli väga kaasav, analüütiline, mitmehäälne, eri toimijate lugusid, erinevaid representatsioone, mitmekesisust ja erinäolisi maastikke väärtustav. Mõte oli vist näidata kolumblastele endile, et nende maa mitmekesisus on väärtus ja kuidas üksteisega arvestades luua paremat ühiskonda ja tulevikku kõigile. Mõjus väga kaasaegselt (nagu midagi mõnest Skandinaavia muuseumist), aga kurat teab, mis ja kas sellest adressaatideni jõuab.

Graffiti on tõesti kõikjal...

Kui on üks asi, mis Bogotas tõeliselt silma torkab, siis on see tänavakunsti küllus. Raske on leida seina, mis poleks „soditud“, ja linn on nagu üks suur galerii täis ilusaid ja mõtlemapanevaid teoseid. Pärast Museo Nacional'i tegime suurepärase valiku ja läksime Bogota tänavakunsti ekskursioonile. Kristo oli otsinud, mida Bogotas teha, ning paljude, arvustuste järgi suhteliselt igavate muuseumide ja väljakute kõrval torkas silma selline atraktsioon. Tänavakunsti teema oli meie mõlema jaoks suhteliselt kauge, aga mõtlesime, et miks mitte lähemat tutvust teha. Me ei pidanud kahetsema. Kristo ütleks isegi, et see on parim ekskursioon, kus ta eales käinud on.

Giid (musta särgiga) tänavakunsti taustu avamas

Meie giidiks oli austraallane Christian, kes elab ise Bogotas ja on aktiivne tänavakunstnik. Ekskursiooni jooksul viis ta meid läbi Bogota kesklinna ning rääkis nii konkreetsetest tänavakunstiteostest ja nende autoritest, erinevatest tehnikatest ja stiilidest kui ka selle kunsti laiemast ühiskondlikust ja ajaloolisest taustast. Sealjuures suutis ta neid teemasid meisterlikult põimida, demonstreerida oma ülipõhjalikke teadmisi ka võhikule arusaadaval moel ning lihtsalt huvitavalt ja lahedalt grupiga suhelda. Kuna tegemist oli meie esimese päevaga ja väga põhjalikku eeltööd me Kolumbia ajaloo ja tänapäeva osas ei olnud ka teinud, siis avas ekskursioon meie jaoks taustu palju paremini kui ükski muuseum seda oleks osanud teha.

Pildil kujutatakse vaeses Choco vihmametsapiirkonnas levinud transpordiviisi - jalgsitaksot. Ainsateks teedeks on seal jalgrajad läbi vihmametsa, kus härrad võetakse lihtsalt selga. See nähtus on taiesel seotud laiema antikapitalistliku sõnumiga.

Miks Bogotas nii palju tänavakunsti on? Christiani sõnul on see lausa maailma elavaima tänavakunstiskeenega linn, aga vastavates edetabelites Bogota ei figureeri, kuna Kolumbia on alles hiljuti maailmale avanenud ja paljud pole siinseid rikkusi avastanud. Bogota tänavakunsti õitsengul on laias laastus kolm põhjust:

1. Graffiti tegemine ei ole kuritegelik ja on palju rohkem tolereeritud kui kusagil mujal, osaliselt ka seepärast, et praegune linnapea oli ise kunagi vasakpoolne geriljaliider, kelle liikumine kasutas oma sõnumi edastamiseks palju tänavakunsti. Samuti on tänavakunst üks väheseid meediume, mille kaudu rõhutud klassid saavad oma appikarjeid edastada ning avaldada ühiskondlikku kriitikat.
2. Kolumbias on seoses 50 aastat väldanud kodusõjaga palju sotsiaalseid probleeme, mis pakuvad tänavakunstile ainest.
3. Kolumbia on kultuuriliselt väga mitmekesine maa, kus põimuvad väga erinevates looduskeskkondades kujunenud põlisrahvaste, Aafrika päritolu endiste istanduseorjade ning hispaania kultuurid. Lisaks on väga tavaline erinevate traditsiooniliste hallutsinogeensete ainete (nt ayahuasca) tarbimine, mis soodustavad kirevat ja psühhedeelse kallakuga kunsti.

Kui keegi kunagi satub Bogotasse, siis see ekskursioon on asi, mida PEAB tegema. Osavõtt on ka imelihtne – (inglisekeelsed) ekskursioonid algavad iga päev kell 10 ja kell 14 Parque de los Periodistas'est, Simon Bolivari kuju juurest, kestavad 2h 30 min. Formaalselt on ekskursioonid tasuta, aga eeldatakse, et igaüks annab oma südametunnistuse järgi jootraha.

Transmillenio peatus väljastpoolt (taamal ühe hotelli tellitud graffiti välisseina kaunistuseks)

Päev läks suhteliselt kiirelt ja selleks hetkeks, kui koju tagasi orienteeruma hakkasime, oli juba pime. Bogotas elab ligi 10 miljonit inimest ja liiklemine võtab aega. Koht, kus elame, on kesklinnast u 13 km kaugusel ja kuigi siit viib otseliin kesklinna, siis ainuüksi bussisõiduks kulub 50 minutit. Bogotas on tõsised probleemid autostumise ja infrastruktuuriga. Riik pole siin kunagi eriti tugev ega rikas olnud ja seetõttu on paljud asjad kujunenud isevoolu teel. Kui rikkamate riikide suurlinnades on autostumise probleem osaliselt lahendatud metrooga, siis siin pole täisverelise metroo jaoks raha olnud. Selle asemel on välja ehitatud huvitav süsteem, mil nimeks „Transmillenio“. See koosneb sisuliselt eraldi bussiradadest ja spetsiaalsetest peatuserajatistest, kuhu reisija pääseb kaardiga valideerides läbi turvaväravate ja kus bussid peatuvad justnagu perrooni ääres. Hõredama liiklusega peatustes tullakse peale lihtsalt bussi ees- ja tagaotsas asuva turvavärava kaudu. Jänest sõitmine on välistatud. Süsteem meenutab natuke metrood, aga kahjuks on ta siiski märgatavalt aeglasem, kuna bussid peavad seisma valgusfooride taga ja kesklinnast väljaspool suubuvad bussirajad tavalisse liiklusse. Lisaks on autostumist üritatud piirata sellega, et paaritutel kuupäevadel võivad tipptundidel sõita ainult paarisnumbriga lõppeva numbrimärgiga autod ja vastupidi. Mis puutub bussiliiklusse, siis Transmillenio on ainult üks bussiliik. Meile õpetati nagu väikestele lastele selgeks, et liin M82-ga saame kodust kesklinna, ja me pole üritanudki teiste liinide, saati siis teiste bussiliikide virrvarriga tutvust teha.

Transmillenio peatus seespoolt

Omaette huvitav teema on linna tänavatesüsteem. Siin pole peaaegu ühtegi nimega tänavat, kõik on numbritega tähistatud. Linna läbistavad põhja-lõuna suunalised magistraalid, mis on oma süsteemi järgi nummerdatud, ning nendega ristuvad ida-lääne suunalised tänavad ja nendega omakorda veel väiksemad tänavad. Mingi koha leidmiseks tuleb esmalt teada, millise magistraali ääres see on, seejärel tänava numbrit ja siis põiktänava numbrit ja siis majanumbrit. Algselt oli linn planeeritud täisnurkselt ristuvate tänavatega, aga linna kaootiline ja plahvatuslik kasv 20. sajandil on põhjustanud olukorra, kus sellest ideaalist ollakse väga kaugel. Tänavad kulgevad üsna suvaliselt ja risti-rästi, laias laastus on küll enam-vähem võimalik tänavate numbreid jälgides aru saada, mis suunas liigutakse.