Surfamisest

Nagu lubatud, oli teisipäeva, meie viimase Hawaii-päeva naelaks surfikursus. Kristo räägib oma muljetest.

Surfarid Kristo ja Sten.

Hommikul enne üheksat sõitsime välja ja jõudsime ettenähtud kohta, Maui Wave Riders surfiklubi kuuri moodi majja, kus minule ja Stenile anti selga mingist moodsast materjalist särk ja hea pidamisega pehmed kinnised jalanõud. Surfamisega tutvust teha tahtjaid oli palju, aga instruktoreid jagus piisavalt, et meid oli ühe juhendaja käe all kolm - mina, Sten ja üks Edmontonist pärit kanadalane. Tuli välja, et mina olin ainus täiesti puhas leht - nii Sten kui kanadalane olid korra juba surfimist proovinud. Varsti ulatati meile kätte ka surfilauad ning kästi neid pea peal hoides ranna poole liikuda. Laud oli üllatavalt suur ja raske ning selle pea peal hoidmine peale ja kaelale suhteliselt ebamugav.

Harjutus 1.

Pärast kiiret lauaga ookeani taustal poseerimist võtsime liiva peal rivvi ja instruktor näitas ette põhiliigutused: kõhuli laua peal (rind kindla märgi peal, jalad koos, keha laua keskjoone suhtes sümmeetriliselt), kätega aerutamine, siis ülakeha kätest üles surutud, siis üks põlv ette, siis kõverdatud jalgadele püsti (varbad sõidusuunaga risti) ja käed laua küljest lahti. Vaade pidi olema alati enda ette, mitte jalgadele või kuhugi mujale. Keharaskuse viimisel eesmisele jalale kiirus suureneb, tagumisele jalale viies pidurdub. Seismajäämiseks (kui pole juba vette kukkunud) tuleks laskuda kaksiratsi laua peale ja tõmmata lauanina kätega ülespoole. Teoorias tunduvad sellised asjad ikka lihtsad.

Harjutus 2.

Sidusime jala ümber paela, mis jäi meid ja lauda ühendama, ja lohistasime lauad vette. Läksime kõhuli laua peale ja aerutasime käte abil punase poini. Kaks meist jäid sinna, üks läks instruktoriga kaugemale, kus lained olid pisut kõrgemad. Ilm ei olnud väga tuuline ja lained olid üsna tagasihoidlikud. Edasi kulgeski tund vahetustega - korraga oli üks mees instruktori juures, kes vaatas talle sobiva laine välja ja ütles, millal tuleb kätega aerutama hakata ja millal lauale üles tõusta. Kui laine antud hoog sai otsa või lihtsalt ei püsinud laua peal, tuli poi juurde tagasi aerutada. Samal ajal oli instruktor juba andnud märguande järgmisele mehele tema juurde aerutada ja sama kordus uuesti.

Tegelikult ei olnudki laua peale saamine ja püsima jäämine midagi väga keerulist. Edu võti oligi lihtsalt hoida vaade enda ette. Hämmastaval kombel see toimis alati. Alguses kandus mu pilk ikka enda jalgadele (kas nad on ikka õige märgi peal jne) ja ma kukkusin plärtsti vette, mille peale instruktor hüüdis mulle karedal häälel ja veidi nagu mingit vana polüneeslaste tarkust vahendades: "Look at the mountains!" (e.k. "vaata mägede poole"). Kui siin ookeani poolt ranna suunas vaadata, siis on ju alati näha saare keskel olevaid vulkaanilisi mägesid. Mida aeg edasi, seda rohkem ma selle õpetussõna järgi toimisin ja lõpuks sain isegi täitsa pika sõidu randa välja. Loomulikult oli see väga algeline kulgemine lainega ristisuunas. Mingite trikkide tegemisest või laine peal suuna vahetamisest või laine murdumisest moodustunud tunnelis sõitmisest (need lained polnud kaugeltki piisavalt suured selleks) polnud juttugi.

Kristo vaatab mägede poole ja surfab.

Kõige raskemaks osaks osutus hoopis kätega aerutamine. See oli lihtsalt füüsiliselt väga kurnav. Kuna laud on piisavalt lai, siis ei saanud käe tõmbele ka kogu keha taha panna. Samal ajal paistis päike lagipähe ning soolast vett pritsis näkku ja suhu, mis pani silmad kipitama ja tegi suu kuivaks. Iga kord kui instruktor andis mulle märku, et tuleb aerutada temani, ohkasin sügavalt, ronisin lauale ja kukkusin aerutama. Lugesime San Francisco akvaariumis, et kui haid ründavad surfareid, siis mitte seepärast, et nad tahaksid inimest süüa, vaid kuna altpoolt vaadates sarnaneb surfilaual kätega aerutav inimene hülgele. Tundsin end väga hülgena - väsinud keha lödilt laua peal - ja sündmuste käiku kai pealt pildistanud Krissu kinnitas hiljem, et ma nägin tõesti ühe suure ja õnnetu hülge moodi välja.

Kristo kätega aerutamas.

Kokkuvõttes olid emotsioonid siiski positiivsed - sain kogemuse võrra rikkamaks ja natuke sai ju sõidurõõmu ka. Kuna vesi oli üsna madal (mulle poolde reide) ja merepõhi kivine, siis suutsin kukkudes natuke oma kätt ja põlve vigastada, aga õnneks olid need vaid kriimustused. Andsime lauad ära, pesime end surfiklubi kuuri taga voolikuga meresooladest puhtaks ja saime kätte tunnistused, mis tõendavad, et läbisime algajate surfikursuse hindele A+. Peaks vist CV-sse lisama.

Kes on kõige selle peale mõelnud, et surfamine on mingi kerglane meelelahutus ja vesiekstreemsport, milles pole midagi sügavamat ja kultuursemat, siis juhiksin tähelepanu sellele, et tegemist oli polüneesia kultuuris rituaalse aktiga. Lainetel surfamisega tänati ookeanijumalat, kellest siin, keset Vaikset ookeani elades sõltus enam-vähem kõik. Surfamisega tegelesid kõik ja selle kaudu oli ka lihtsatel inimestel võimalik teenida palju kuulsust, aga parimad surfarid olid pealikud ja kuningad ning neil olid oma privaatsed rannad ja erilisest puust surfilauad. Lääne kultuuri jõudis surfamine Hawaii üliõpilaste kaudu Californias ja siis muidugi ainult kerglase meelelahutusena.

Pärast surfamist valmistasime Krissu, Steni ja Anettega kogu seltskonnale reisi lõpu puhul pikniku ja päikeseloojangu vaatamise mere ääres. Käisime poes, ostsime tooraine ja hakkasime süüa tegema. Kuna kohalikud toidud hakkavad juba ära tüütama, tegi Krissu suure kausitäie ausat kartulisalatit. Vaatamata sellele, et Kristo keetis kartulid veidi üle, tuli see siiski väga maitsev. Piknikulauas võtsime oma reisi tipphetked kokku. Kristo jaoks oli järjestus: 1. helikopterisõit, 2. matk džunglis, 3. San Francisco linn. Krissu edetabel: 1. matk džunglis, 2. San Francisco linn, 3. Yosemite matk.

Praegu on käsil viimased pakkimised, 15 minuti pärast hakkame lennujaama sõitma. Meie jaoks läheb reis peagi edasi, aga siis juba Bogotas, Kolumbias. Peatse kirjutamiseni!