Silicon Valley

Eile ehk 1. juulil külastasime Silicon Valley't. Kinnitust said väited, et tegemist on väga ebamäärase ja suure alaga ning et turistile ei ole seal kuigi palju tegevust. Esimesteks huviobjektideks olid Apple'i ja Google'i peakorterid. Apple'i oma oli lihtsalt üks suur ja igava arhitektuuriga madalate büroohoonete korpus, mida nautisime parklast (muul ajal on seal pood, kust saab osta Apple'i t-särke ja tasse vms, aga praegu oli see ehituse tõttu kinni), Google'i puhul saime vähemalt Googleplexi õue peal ringi kõndida ja näha hästi tarku inimesi lõuna ajal õues puudevilus einestamas, liivaplatsil rannavollet mängimas või erksavärvilite Google'i jalgratastega kimamas. Need jalgrattad nägid nii kenad välja, et oleks tahtnud lausa koju kaasa viia.

Kristo ja Google'i jalgratas.

Üks paik, kuhu turistil siiski on asja, leidus Googleplexi lähedalt – arvutiajaloo muuseum Palo Altos. Reinule kui tehnoloogiafännile oli see loomulikult pidupäev, sest ekspositsioon oli väga põhjalik. Vitriinidesse oli kogutud arvutusseadmeid viimasest kahest aastatuhandest ja põhjalik kollektsioon meie mõistes primitiivseid ja arhailisi arvuteid 20. sajandi kõigist kümnenditest. Samas polnud muuseumil võhikule või tavalisele tehnoloogiast-huvituvale-ent-siiski-mitte-programmeerijale inimesele eriti midagi pakkuda. Puudu jäi interaktiivsusest ja keeruliste asjade lihtsalt seletamisest.

Põikasime läbi ka Stanfordi Ülikooli linnakust, mis on olnud paljuski Silicon Valley edu aluseks. Ränioru ekskursiooni lõpetasime privaatsfääriga. Esmalt käisime aia tagant piilumas ühe eramaja hoovis paiknevat garaaži, kus asutati Hewlett-Packardi firma. Seejärel häirisime Steve Jobsi omakseid, tehes paar turistipilti nende maja ümber, kus ka Jobs ise elas ja 2011. aastal hinge heitis. Tegelikult muidugi loodame, et ei häirinud elanikke. Kardinad olid ees ja liikumist majas ja õuel näha polnud.

Vasakul garaaž, kus sündis Silicon Valley.

Õhtul tähistasime kogu reisiseltskonnaga ühes Pier 39 peal asuvas kalarestoranis Kadi 50. sünnipäeva. Karbid, krabid ja muud elukad nägid eksootilised välja ning restoranimelu oli viimasele õhtule suurlinnas kohane, aga erilist gurmee-elamust meie vähemalt ei saanud. Gurmeerestoranid asuvad ilmselt muudes linnaosades.

Kuna see oli meie viimane õhtu, põikasime pärast õhtusööki oma autoga veel läbi geide linnaosast Castrost. Alternatiivkultuur, LGTB õigused ja muidu liberaalne hoiak on ju tähtis osa San Francisco olemusest ja tahtsime seda vähemalt mingil kujul tajuda. Võib-olla polnud me lihtsalt enne pimedal ajal linnas ringi sõitnud või oli Castro tõesti veidi kahtlasem koht, aga seal tajusime ainsana mõningaid ohte, mille eest reisijuhid olid hoiatanud. Näiteks soovitati autorendibüroos GPS-navigaator ja kõik muud väärisasjad autost väljudes kaasa võtta. Castros parkides nägime asfaldil purunenud klaasi, mis pärines ilmselt mõnelt autolt, millesse oli sisse tungitud.

Krissu ja vikerkaarelipp Castros.

Midagi väga huvitavat me ei näinud, lihtsalt tavalisest suurem kontsentratsioon geisid ja kolmapäeva kohta aktiivne ööelu vikerkaarelippudega kaunistatud lärmakates baarides. Olime kusagilt lugenud, et Hot Cookie nimeline koht pidi olema väga nilbe, aga peale provokatiivsete fotode letil ei olnud seal midagi huvitavat – suhteliselt tühja küpsiseleti tagant paistis kauguses igavlev naisterahvast teenindaja. Läksime sisse ka ühte meesteriiete poodi. Lisaks Borati-trikoodele, ilma kannikateta trussikutele ja võrkpükstele oli seal ka lihtsalt väga ilusaid triiksärke, kikilipse, sokke jne. Ostsimegi Kristole hea hinnaga värviliste sokkide 6-paki. Pakis oli kaks paari ühte värvi, kaks paari teist ja kaks paari kolmandat. Krissu teooria järgi on see mõeldud nii, et ühe paari ostad endale ja teise peikale, nii saate olla ühtekad.