5000 meetri kõrgusel

Esmaspäeva hommikul tahtsime väga pääseda Chacaltaya mäele, kunagisse maailma kõige kõrgemasse suusakeskusse (5300 meetri peal). Kunagisse seepärast, et liustik sulas ära ja nüüd on endisest hiilgusest järel vaid lagunevad majad. Kuna me polnud reisile minnes isegi kindlad, kas meie aklimatiseerumine 3800 meetri peal toimub valutult, jätsime selle tõusu veel 1500 meetrit kõrgemale targu viimasele päevale La Pazis. See ebakindlus põhjustas aga tobeda olukorra, kus me laupäeval igaks juhuks veel ekskursiooni ei broneerinud ning pühapäeval olime terve päeva ekskursioonil ära (ja pühapäeval olid ilmselt enamik agentuure kinni). Esmaspäeva hommik jõudis kätte ja ekskursioonid hakkasid juba linnast välja sõitma. Õnneks ei kaotanud me lootust, vaid läksime retseptsioonitöötaja soovitusel kesklinna turismiagentuure mööda küsima. Kahest kohast saime eitava vastuse, aga lõpuks vedas. Turismiagent oli küll kahtleval seisukohal, aga helistas siiski ühele giidile ja sai teada, et ta pole veel linnast välja sõitnud. Ilmselt palus ta giidil veidi oodata, kirjutas meile kiiruga välja vautšeri, pani oma büroo lukku, talutas meid peamagistraali äärde, võttis takso ja sõidutas meid bussi juurde. Ja saimegi peale, tänud temale ettevõtlikkuse eest. Kusjuures me polnud viimased, kes bussi astusid.

Vaade 5300 meetri kõrguselt alla 4000 meetri peal olevale tasandikule. La Paz on vasakul orus - "kõigest" 3800 meetri peal. Esiplaanil üks suusakeskuse allesjäänud hoonetest.

Kui giid rääkima hakkas, avastasime üllatusega, et oleme bussis ainsad, kes hispaania keelt ei oska. See polnud probleem, giid tõlkis meile olulise ära ja ega ta palju muud ei rääkinudki kui et kus saab pilti teha ja millal bussis tagasi peab olema. Hoopis huvitavam on see, et siin tõesti ei paista olevat eriti palju turiste, kes hispaania keelt ei oskaks. Wrestlinguõhtult tagasi tulles oli meie bussis kamp jaapanlasi, kes tundusid ka kõik hispaania keelt oskavat. Ilmselt on siin lihtsalt väga raske ilma hakkama saada. Kristole meenutas see paari aasta tagust Kaukaasia reisi, kus paljud lääne seljakotirändurid ei osanud vene keelt ning tema ja Tõnn tundsid end oma üsna lünkliku vene keelega lausa ässadena.

Tee Chacaltayasse, kahjuks head pilti pole

Tee Chacaltayasse kulges esmalt La Pazi orust üles, siis pikalt mööda tasast Altiplanot ja siis järsult mäkke mööda kuristiku serval loogeldes. Sealjuures oli tee nii kvaliteedilt kui laiuselt võrreldav mõne Eesti metsavaheteega. Kuiv kruusatolm paiskus aknast sisse ja tegi hingamise veelgi raskemaks. Bussi keskmine kiirus oli ilmselt 10 km/h kanti, teel oli laiust ühe auto jagu ja ebatasasused selle pinnas panid bussi kord kuristiku, kord jälle kaljuseina poole võnkuma. Kabuhirmus Krissu üritas kahekümnekohalist bussi oma kehaga balansseerida ja viskus oma aknaaluselt kohalt üle Kristo bussi keskkoha poole, kuristikust eemale. Kristo nautis samal ajal vaadet all kuristikus paistvatele mägijärvedele, mille kaldad olid mineraalide toimel värvunud kaunilt värvikirevaks.

Chacaltaya tipus. Taamal paistab veel kõrgem Huayna Potosi

Buss peatus andinistide (vrd alpinist) klubi juures parklas, sealt läks edasi veel jalgsi tõus u 200 meetrit. Olgugi et see oli täiesti kõnnitav tee ega mitte mingi ronimine, siis ei olnud see tõus kergemate killast. Peatusime sellel teekonnal umbes kümme korda, tõmbasime hinge, jõime vett ja Kristo näris kokalehti. Kokalehtede tarvitamine närimiseks või teena on Andide kultuuri pärisosa. Kuivatatud kokalehti saab siin vist igast poest väikese kotiga osta. Vanasti oli traditsiooniks kohtumistel kokalehti üksteisega jagada. Tänapäeval tehakse neist pakiteesid, lutsukomme jpm. Kuigi kokalehtedest kokaiini saamiseks on vaja neid suurtes kogustes ning tööstuslike võtetega töödelda, on ka kokalehed ja neist valmistatud tooted rahvusvaheliselt keelatud narkootiliste toodete nimekirjas, nii et nende toomisel Euroopasse või USAsse võib tekkida probleeme (Peruus ja Boliivias endas on nad lubatud ja need riigid on edutult üritanud neid eelmainitud nimekirjast maha võtta). Probleemide vältimiseks me neid igaks juhuks koju smuugeldama ei hakka. Igal juhul olla kokalehtede närimine hea abivahend mäestikuhaiguse vastu. Uuringute järgi olevat see küll placebo, niiet närisime neid pigem kultuurilise kogemuse linnukese kirjasaamiseks.

Kristo teeb tutvust kokalehtedega

Lõpuks jõudsime tippu. See oli seda väärt. Kumbki meist pole käinud ja võib-olla ei satu kunagi kõrgemale kui see mäetipp. Ja millised vaated! Meie all läänes laius Altiplano, selle peal kaugel uduvines El Alto slumm, mis justkui vajus alla La Pazi orgu. Veel kaugemal sinetas Titicaca järv. Ja ida poole üle 6000 meetri küündiv lumine ning maastikumaalilik Huayna Potosi mäetipp. Kui ilus võis olla siin suusatada. Kahjuks pole see enam sisuliselt võimalik. Keskus rajati 1939. aastal ja 2009. aastal sulas liustik ära. Mõnikord vihmahooajal (jaanuaris) sadavat piisavalt lund, et saab suusatada, aga üldiselt keskus ei tööta, liftid on maha võetud. Chacaltaya liustiku sulamist tuuakse näitena globaalse kliimasoojenemise mõjudest. Kristole kui 15 aastat mäesuusatamisega harrastanule oli see iseäranis huvitav ja mõtlemapanev vaatepilt – mis saab suusakeskusest siis, kui lund enam ei ole ega tule. Mäepealses restoranis haigutas tühjus, ühe maja peal oli luitunud Coca-Cola reklaam. Ainus nähtav jälg suusatamisest oli mingile plekkseinale maalitud mäesuusataja kujutis.