Vaesus, arheoloogia ja midagi erilist

Pühapäev oli meil sündmusterohke. Tegime lausa kaks väljasõitu – üks rahuldas Kristo vajadust näha kõike Lõuna-Ameerika muistsete tsivilisatsioonidega seonduvat ning teine... oli midagi sootuks erilist.

Meie reisi esimeseks muistsete tsivilisatsioonide jäänuste külastuseks oli Tihuanaco või Tiwanaku templikompleks u 70 km La Pazist loodes. Olime broneerinud tuuri ja ootasime hommikul kell 08:30 ja 09:00 vahel hosteli retseptsioonis, et meid peale võetaks (see on siuke kord siin igal pool, et hostelist korjatakse peale). Kui kell oli 9 läbi, lasime retseptsionistil agentuuri helistada. Mõne aja pärast ilmus kohale meie giid ja me jalutasime temaga umbes kilomeetri jagu suunal linnast välja ning saime lõpuks bussi peale. Meil tekkis kuri kahtlus, et meid unustati lihtsalt maha ja buss peeti viimasel hetkel kinni ning giid käis meid ära toomas. Nojah, mis siis ikka.

Teel Tihuanacosse läbisime päevavalguses El Alto slummi. Sellist vaesust pole kumbki meist enne näinud, ei Tais, Egiptuses, Marokos ega Abhaasias. Indias ja Sahara-aluses Aafrikas pole kumbki meist õnneks käinud. Lihtsalt kilomeetrite kaupa punastest tellistest välisviimistluseta hooneid, mille puhul on raske aru saada, kas neis elatakse või on need pooleli. Majade vahel kulgevat katkist asfaltteed palistab kõnniteede asemel prügisegune kruus. Ohtrad hulkuvad koerad jooksevad risti-rästi üle tee, nagu soovides auto alla jääda ja oma masendavat eksistentsi lõpetada. Pikapeale hakkas selle kõige vaatamisest lihtsalt paha. Ja kõige selle viletsuse sees kulgevad vankumatu tempoga indiaaninaised, pamp seljas. Kuhu? Ei tea.

El Alto. Seekord ei ütle pilt 1000 sõna, kuid piskugi sellest, mida nägime..

Kurvastava kogemusena tõdesime, et vaesuse nägemisega harjub ära. Esimesel päeval oli šokeeriv, edaspidi enam mitte. Kõigepealt silm harjub ja siis enam ei märka. Meiega toimus väike muutus juba kolme päeva jooksul, mõni ime, et vaestes riikides valitsev, paremal elujärjel kiht on sellega nii harjunud, et ei märka. Vähe sellest, et vaeste hääl ei kostu ühiskondlikus diskursuses, vaid neid nagu polekski olemas.

Samal päeval oli El Altos ka tohutu vabaõhuturg, kuhu me oma tiheda graafiku tõttu ei jõudnud, aga nägime inimesi ja autosid kogunemas. Iga neljapäev ja pühapäev toimub siin praktiliselt kogu slummi haarav vabaõhuturg, kust saavat osta praktiliselt kõike – kasutatud sokkidest uute autodeni välja. Väidetavalt saab ka uusimat elektroonikat võileivahinnaga (ilmselt varastatud?). Kel kunagi Boliiviasse asja, tasub külastada, aga olla ettevaatlik ja väärisasju mitte kaasa võtta.

Aga nüüd väike ajalootund. Tihuanaco on muistne templikompleks, mille puhul külastajaid hämmastab kõige rohkem muistsete elanike suurepärane kivitöötlemisoskus. Kivi- ja pronkstööriistadega, ilma veoloomi ja ratast tundmata suutsid nad vulkaanilisest andesiidist valmistada siledaid täisnurkseid pindu, mis meenutavad tänapäevast betoonivalu. Kusjuures need suured, mitmeid tonne kaaluvad kivimürakad toodi kohale sadakonna kilomeetri tagant üle Titicaca järve (ilmselt pilliroost paatidel). Kui kompleks 20. sajandi keskel uuesti välja kaevati, siis rekonstrueeriti see veidi valesti või fantaasiat kasutades (nagu ka Knossose palee Kreetal), aga vähemasti annab see inimestele üldise ettekujutuse sellest, mis kunagi oli.

Meie Euroopa-kesksed ajalooõpikud kajastavad heal juhul inkade, asteekide ja maiade kultuure, ent Ameerika tsivilisatsioone oli palju rohkem ja nende lugu ulatub kaugemale minevikku. Inkasid võiks võrrelda Lõuna-Ameerika mandri esiajaloos Vana Maailma ajaloost näiteks pärslastega, kes ühendasid ühe impeeriumi alla paljud varasemad Lähis-Ida ja Vahemere tsivilisatsioonid (Mesopotaamia, Egiptus, Foiniikia, Väike-Aasia Kreeka linnad jne), mis omakorda põhinesid veel varasemate tsivilisatsioonide (sumerid, assüürlased jne) saavutustel. Tihuanaco oli üks selline varasem tsivilisatsioon, mille inkad hiljem „alla neelasid“ (ehkki selleks ajaks oli tihuanacolaste aeg ammu möödas ja nende linnad hüljatud). Võrreldavad pole nad küll mitte ajalises mõttes (pärslased olid 2000 aastat enne inkasid), vaid ühiskondade ja tsivlisatsioonide arenguloogikat silmas pidades.

Tihuanaco tsivilisatsioon tekkis Titicaca järve ääres ja levis vahemikus 700 – 1100 pKr üle kogu Altiplano ning isegi Vaikse ookeani rannikule ja teiselegi poole Andidest alla, vihmametsa, moodustades üpris suure riigi. Templikompleks koosnes mitmest rituaalsest õuest ja püramiidist, mida kasutati suurteks rituaalseteks pidustusteks. Kompleksi ümber oli 15 000 – 20 000 elanikuga linn, millest pole tänapäevaks maa peal midagi säilinud. Andide kliima pole just väga viljakas ning tsivilisatsioon tekkis ainult seetõttu, et õpiti kollektiivse tööga keskkonda vormima ja sellega saagikust tõstma. Vähese vihmavee ja mäestike sulavee kasutamiseks kaevati kanalid ja nende vahele põlluplatvormid, kus vesi hoidis sobivat mikrokliimat (ei lasknud öökülmadel saaki ära võtta) ning kanali põhjast kaevati pidevalt viljakat muda platvormidele. Kuna kogu tsivilisatsiooni saatus sõltus põlluviljakusest ja heast ilmast, siis korraldati selle tagamiseks suuri agraarkalendri pidustusi, kus tarbiti ohtrates kogustes traditsioonilist maisiõlut ehk chicha't ning erinevate hallutsinogeensete ainete abil avati meeled spirituaalsetele retkedele. Need peod liitsid inimesi ja kogukondi, nende jaoks ehitati üha suuremaid templeid (nagu Tihuanaco kompleksi omad). Näib, et Tihuanaco kujuneski suure religioosse agraarusundi (palverännu)keskuseks ja levis mitte impeeriumina, sõjalisi vallutusi pidi (sellest pole jälgi), vaid pigem paljudele meelepärase ja kasuliku ideoloogilise süsteemina. Aga u 11. sajandil oli Andides suur põud, põlluviljakus kahanes drastiliselt ja Tihuanaco vajus lihtsalt ära – rahvaarv vähenes, inimesed läksid traditsiooniliste eluviiside (laama- ja alpakakarja kasvatus ja väikesemahuline põlluharimine) juurde tagasi, templeid enam ei kasutatud.

Kristo oli välja vaadanud ühe kõrgelt hinnatud kohaliku giidi, kes olevat ise hariduselt arheoloog, aga kahjuks olid tal meile sobivad päevad broneeritud ning pidime piirduma suvalisema giidiga. Kristo oli ka eelnevalt värskelt üle vaadanud mõningad materjalid ja väga hea BBC dokumentaali (Lost Kingdoms of South America, terve üks tunniajane osa Tihuanacost) ning võis giidi juttu kontrollida. Õnneks rääkis giid suhteliselt adekvaatset juttu, ainult et tema inglise keele hääldus oli kehv ning jutus praktiliselt puudus emotsioon või tahe inimestele asja selgeks teha. Meie ekskursioon kompleksis kestis 1 h, sellele järgnes buffet-lõunasöök Tihuanacost inspireeritud kohalikus söögikohas ning siis giidi juhitud ja pigem põgusad külastused Tihuanaco kivide muuseumi ja keraamika muuseumi (tõtt-öelda olid need üsna kasina ekspositsiooniga).

Tihuanacos

Tagasiteel oli meil mõnevõrra keeruline operatsioon – olime broneerinud Tihuanaco ekskursiooni otsa kohe järgmise ekskursiooni sama agentuuriga. Linna tagasi me poleks jõudnud, nii et buss poetas meid maha linna sissesõidul teetollide korjamise jaama juures, kust teine buss pidi meid peale võtma. Veidi kõhe oli istuda pool tundi maantee ääres kahtlase kuulsusega linnaosas, ilma et meil oleks vastutuleva bussi kontakte, kuid lõpuks buss siiski saabus ja hüppasime peale.

Ja kuhu me siis läksime? Nooremale põlvkonnale on ehk tuttav väljend "WTF did I just see?" (e.k. mida kuradit ma just nägin). See iseloomustab hästi seda kõige kummalisemat kogemust, mille Boliiviast saime. Lucha libre de cholitas ehk rahvarõivis indiaaninaiste vabavõitlus. Olgu kohe öeldud, et tegemist oli siiski wrestlingu ehk lavastatud maadlusshow'ga, kus reaalse võitluse asemel tehakse vägivaldsena näivaid akrobaatilisi trikke. Üritus toimub regulaarselt ühes angaaris keset El Alto slummi. Turistidele müüakse VIP-pääsmeid, mis sisaldavad turvalist transporti, istekohta plastikust aiatoolil, popkorni ja Coca-Colat, suveniiri ja ühte tasuta peldikuskäiku. Turistidega samavõrd oli kohalikke, kes jälgisid üritust betoontribüünilt. Kui olete näinud telerist Ameerika wrestlingut, siis näeb see välja üsna samasugune (tase on ehk nõksa kehvem), ainult et lisaks maskides meestele on laval ka moodsamates Boliivia rahvariietes (vt lõiku käsitööst ja riietusest) noored ja varases keskeas naised. Kui olime näinud ära esimese paari, kes üksteist põrandale virutasid, juustest kiskusid, keharaskusega teineteisele peale hüppasid ja vahepeal publikule keelt või tagumikku näitasid, valdas meid segu erinevatest emotsioonidest - huvitav, meelt lahutav ja samas haige. Aja möödudes (etendus kestis 2h) tekkis aga tüdimus, sest stsenaariumid kordusid ja uudsuse võlu hajus. Samuti võitlesid teises pooles mehed, mis viis kurvale mõttele, et naisi kasutatakse eeskätt peibutuseks ja pool (kui mitte suurem osa palgafondist) söövad mitte-põlisrahva päritolu meeste palgad. Ühes reisiveebis oli küll kirjas, et need naised on pärit väga vaestest oludest ja teenivad selle harrastusega oma perele väärtuslikku lisaraha. Väike lohutus seegi.

Lucha libre de cholitas