| Teel joa tippu. |
Kui näpuga järge ajada, siis eesmärk sõita hommikul välja 7.45 ei
õnnestunud, aga seekord oli viivitus vaid akadeemiline veerand ja oma eesmärgi –
jõuda parki enne suuri masse ja ülesmäge osa ronima enne suurt palavust – saime
kenasti täidetud. Kell 9 hakkasime juba matkarada mööda mäest üles ronima. Rada
järgis suuresti ühe suurema mägijõe kulgu ja pakkus ilusaid vaateid selle jõe
erinevatele jugadele. Poole peal, ühe kose kohal oli väike tiigi või basseini
moodi veesilm, kus vee vool oli veidi aeglasem ja kive vähem ning kus sai ujuma
minna (ehkki ei tohtinud). See tiik meenutas natuke vesilõbustusparki, sest
ülevalt voolas sinna vesi sisse laia kardinana mööda siledat kaldus
graniitpinda. Ehkki hommikul oli päike pilve taga, hakkas üles ronides ikkagi väga
palav ja vett kulus ohtralt. Ka värskendav suplus veesilmas andis jõudu juurde.
Viimane kraanidega veevõtukoht oli üsna raja alguses, mistap üleval pool
läksime üle kosest võetud veele.
| Vaade veesilmale. |
| Krissu matkarajal. |
Tagasi tulles tuli meile vastu üha rohkem inimesi ja läks
aina palavamaks. Alla jõudsime kell 2. Selleks hetkeks oli päev olnud juba
päris pikk ja väsitav ning otsustasime koju tagasi tulla ja veidi puhata. Homme
hakkame siit San Franciscosse tagasi sõitma ja sealt lendame Honolulusse,
Hawaiile.
Veel võiks lisada, et täna on ju 4. juuli. Ometi ei ole me
märganud, et siin seda kuidagi eriti uhkelt tähistataks. Ühendriikide lippe on
suhteliselt vähe näha olnud, inimesed ei juubelda või ei soovi head
iseseisvuspäeva, pole mingeid erilisi kaunistusi hotellis ega rahvuspargis.
Usutavasti linnades ja külades on pilt teistsugune, siin elatakse võib-olla
lihtsalt selgelt turistirutiinis.
No comments:
Post a Comment