Sinine vagun

Oleme saanud lugejatelt tagasisidet, et kirjutame liiga pikalt. Oleme sellest teadlikud, aga lisaks lähedaste kursishoidmisele on selle blogi mõte ka jäädvustada oma elamusi ja mõtteid meie enda jaoks. Kes pikka juttu lugeda ei viitsi, võib ju ainult pilte vaadata :)

Reede, 31. juuli oli meie üldist reisi- ja elustiili arvestades väga erandlik. Sõitsime Andean Explorer rongiga Punost, Titicaca järve äärest inkade impeeriumi pealinna, Cuzcosse. Seda rongisõitu peetakse üheks maailma ilusaimaks, kuna oma teel kulgeb ta aeglaselt mööda vana ühe rööpapaariga 19. sajandi raudteed järvekaldaid pidi ja üle mägede, pakkudes unustamatuid vaateid.

Aga mitte ainult vaated ei tee seda rongisõitu eriliseks, vaid ka tema luksuslik belle époque'lik hõng, mida kannavad nii interjöör kui ka teenindus. Reisijad istuvad mugavates ja stiilsetes tugitoolides valge linaga kaetud laudade ääres, millel on lillevaas ja väike vanamoodne laualamp. Väärispuidust seinapaneelidel on raamitud pildid. Oma kohtadele istudes leidsime enda eest nahkkaantega kaheksaleheküljelise menüü, kus tutvustati hinna sisse kuuluva kolmekäigulise lõunasöögi võimalusi ja ka lisatasu eest pakutavaid jooke-kokteile-suupisteid. Terve reisi vältel pakutakse ilma lisatasuta teed, kohvi ja vett. Hommikupoolikul serveeriti värskeid puuvilju jogurti, müsli ja meega, õhtul pärastlõunast teed väikese küpsetisega. Serveerima tähendab, et viisakalt riides kelnerid toovad lauale serviisi ning seejärel kaunilt garneritud road/suupisted.

Kõigest sellest ilust vaimustatuna hõljusime pilvedes, kuni Juliaca linna juures saabus karm meeldetuletus, et see kõik on vaid oaas või illusioon. El Alto slumm oli küll massiivsem, aga Juliaca tundus veelgi vaesem ja masendavam, ehkki Peruu elatustase peaks olema Boliivia omast kõrgem. Rong kulges aeglaselt läbi linna turu, mille putkad peaaegu embasid raudteed (analoogne turg raudtee peal on ka kusagil Kagu-Aasias). Sellel raudteel sõidabki ainult see turistidele mõeldud luksusrong ja seegi mitte iga päev, nii et muul ajal saab raudteed kasutada turutänavana. See on muide Lõuna-Ameerikas laiem seaduspära, et väheseid olemasolevaid raudteesid ei kasutata reisijate- või kaubaveoks, vaid turistide sõidutamiseks ja nad on peaaegu meelega hoitud vanaaegsena. Kristo arvates võib see olla Lõuna-Ameerika majandusliku mahajäämuse üks põhjuseid ja raudteevõrgustiku puudulikkus omakorda tuleneda sellest, et kontinendi osad on suurte looduslike takistustega (Andid ja vihmamets) üksteisest isoleeritud ja teisalt on kontinent ka poliitiliselt killustunud ehk suuri raudteeprojekte pole kunagi ette võetud. Võrdluseks võiks tuua Põhja-Ameerika, kus ida- ja lääneranniku vahelise raudteevõrgustiku rajamine ühendas tohutud loodusressursid ja erinevad turud ning andis tõuke USA kujunemisele maailma suurimaks majandusjõuks. Nüüd on muuseas hiinlastel plaan finantseerida transkontinentaalse raudtee ehitamine Brasiiliast Peruusse.

Turgu läbides vaatasid rongiaknast meile vaid meetri kauguselt vastu kohalike inimeste näod. Emotsioonid olid väga erinevad – mõni lehvitas meile, teise näost oli aga näha kurbust või lausa viha. Meile mõlemale sööbis mällu ühe indiaaninaise nägu, kust paistsid korraga kurbus, allasurutud viha ja kibe elukogemus. Selles ühes hetkes oli koos nii globaalne ja totaalne vastuolu – meie, valged inimesed sõidame oma uhkes ja turvalises rongis läbi nende linna, paneme kinni liikluse nende tänavatel ja turul, samal ajal kui nemad katkestavad hetkeks oma igapäevase olelusvõitluse, et vaadata kättesaamatut heaolu nii lähedalt ja ometi nii kaugelt. Ja kõige tipuks kuulub rongifirma kuulu järgi Suurbritannia kapitalile, nii et kohalikele jääb sellest vaid võimalus tööd saada ja natuke maksutulu. Kurb hakkas.

Juliacast läbi sõites

Võtsime välja arvuti, et hakata seda valu blogisse valama, kui reisijad hõigati restoranvagunisse folkloorikontserdile. Arvestades meie spetsiifilisi huvisid, ei lasknud me ennast kaks korda kutsuda, vaid haarasime kohe head kohad. Restoranvagunisse sisenedes pakuti tervitusjoogiks piscot ehk Peruu kohalikku brändit. See oli serveeritud väikese laimikokteilina (pisco sour) ning oli korraga värskendav ja maitsev. Ligi kolmveerandtunnise kontserdi täitis põhiliselt neljast muusikust koosnev ansambel (Urose ehk kõrkjasaartelt!), kes mängisid põhiliselt traditsioonilist Peruu vokaal- ja instrumentaalmuusikat ning sekka publiku üleskütmiseks mõned tuntud hitid (nt „La Bamba“) Peruu muusika võtmes. Lisaks astus kokku kolmel korral erinevates kostüümides üles tantsijatar. Viimase kostüümid olid oluliselt vähem stiilipuhtad kui tantsud ise. Publik köeti üles, meie teiste hulgas ja kokku jättis kontsert sümpaatse mulje. Juba kontserdi ajal arutasime, et muss on mõnus, ei tea, kas plaati ka saab. Kontserdi lõpus tutvustaski bänd oma plaate, hinnaga 50 solest ehk umbes 17 eurot. Tundub, et kõik reisijad pidasid seda liiga kõrgeks hinnaks ning pärast suurema massi lahkumist pakkus bänd plaati juba meie jaoks vastuvõetava hinnaga – 30 solese ehk u 10 euro eest.

Kristo sai ka paar tantsusammu teha

Eelmisel päeval rongijaamas oma piletitega tegeledes kohtasime rännumehe olemisega ameerika härrasmeest. Viisakusavalduste ja põgusa vestluse käigus selgus, et ta tuleb 18-liikmelise grupiga täna samale rongile. Pärast kontserdi lõppu trehvasimegi teda ja tema kaaslasi (50-60-aastased) ning jäime nendega restoranvaguni tagaosas olevasse panoraamsalongi (kus aknad on ka laes ja kõige taga on väike avatud rõdu maastiku pildistamiseks) vestlema. Saime teada, et tegemist on Atlantast pärit reisiseltskonnaga, kellest suur osa on professorid ja kes on üheskoos juba 15 aastat reisinud. Nad jätsid äärmiselt sümpaatse mulje, kõik näisid teadvat, kus Eesti on! Üks naine oli 1/16 eestlane, teine oli näinud filmi laulvast revolutsioonist jne. Nende kohalolu ja keemia grupina hoidis meeleolu kõrgel ka teistel reisijatel ning tekitas omamoodi rongiseltskonna tunde.

Laama, indiaaninaine, Krissu ja laamabeebi

Pärast lõunasööki peatus rong marsruudi kõrgeimas kohas ühe külakiriku juures, mille kõrvale olid kohalikud naised lahti löönud käsitööletid. Need olid oluliselt tüütumad ja agressiivsemad müüjad kui seni linnades kohatud ning ka hinnad olid kõrged. Viimane on mõistetav, sest ainsateks klientideks ongi rongisõitjad, kes on teatavasti „rikkad gringod“. Meie toetasime ka kogukonda, tehes laamabeebiga pilti ja ostes alpakavillast lõngakera :)

Cuzco piirkonna rahvarõivis tantsijatar

Kellaviieteele eelnes teine meelelahutusplokk. Esmalt õpetas rongi baarmen pisco sour kokteili tegema, seejärel esitleti alpakatalle villast rõivaid ning siis astus lavale teine bänd. Kui esimene oli Punost ehk meie lähtekohast, siis teine Cuzcost ehk sihtpunktist. Stiil oli neil sarnane: kõigepealt paar traditsioonilist lugu ja siis pop-lugude kaverid oma traditsioonilistel instrumentidel. Teine bänd kuulutas enne pop-lugusid välja ka inglise-saksa rahvamuusikapala, milleks oli tõepoolest Lääne-Euroopas laiemaltki tuntud circle-circassien. Mõlema bändi puhul tuleb kiita muusikute loomingulisust ja väga head instrumentide valitsemisoskust. Sealjuures tuleb märkida, et kõik mängisid mitmeid pille ja vahetasid neid väga oskuslikult ka loo keskel. Ka teise bändi esitusse olid põimitud tantsija numbrid. Kardinaalset vahet kahe piirkonna soolotantsus ei suutnud aga eristada isegi Krissu silm.

Ja Krissu võimalus kaasa tantsida

Ütleme nii, et see rongisõit ei olnud rongisõidu kohta just odav. Kui väga kallis, seda võite PeruRaili kodukalt ise uurida. Vähemasti valisime targu just Puno-Cuzco suuna, mis on odavam kui Cuzco-Puno ots. Ja tõtt-öelda tundus see meie lennupiletite kõrval siiski mõistlik summa. Lonely Planet seda reisi eriti ei soovita, öeldes et istmed on vaid veidi mugavamad kui kaugliinibussides ning marsruut on suuresti sama (st vaateid näeb bussist ka), hinnavahe aga kolossaalne. Meie nõustume, et puhtalt punktist A punkti B liikumiseks ei ole mõtet valida luksusrongi. Aga kui võtta tervet rongisõitu kui päevapikkust atraktsiooni, mille sees on eined, joogid, kontserdid ja muud atraktsioonid, hea inglisekeelne teenindus ning üldine romantiline miljöö, võib korra elus selle ette võtta küll.

Rong jõudis Cuzcosse õhtul kell 18:30 ehk juba pimedas, samal päeval tuli meil aga veel jõuda pooleteise tunni teekonna kaugusel asuvasse Ollantaytambo väikelinna. Esialgu oli plaanis sõita sinna kohaliku bussiga, aga Kristo hakkas selles kahtlema, kuna luges, et need bussid ei pruugi pärast 18:30 enam sõita ja kartis olukorda, kus tuleb kohalike taksojuhtidega ebamugavas olukorras kauplema hakata. Peruus ja mujal Lõuna-Ameerikas juhtub aeg-ajalt, et taksojuhid toimetavad reisijad kõrvalisse kohta, teevad kaasosaliste abil tühjaks ja vahel isegi löövad päris maha. Nägime ise kohalikest uudistest, et alles eile oli toimunud üks mõrvaga lõppenud juhtum. Kohalikud bussid on selles mõttes küll turvalisemad, aga pimedatel mägiteedel võib nendega teistmoodi hätta sattuda. Peruu liiklus on nimelt üks maailma ohtlikumaid ja ohvriterikkamaid, kus võetakse tarbetuid riske. Kasutasime rongi head teenindust ära ja palusime vagunisaatjal tellida meile usaldusväärne takso. Hind oli mõistlik, sõiduaeg igal juhul kiirem ja kogemus stressivabam kui algse plaani järgi toimides.