Tagasi Kolumbias

12. augustil istusime Trujillos lennuki peale, lendasime tagasi pealinna Limasse ja sealt järgmise lennuga Kolumbiasse, Bogotasse, meie reisi algus- ja lõpp-punkti.

Meid ootas taas ees äärmiselt külalislahke Romerode perekond, seekord tähtsa täiendusega perepoeg Alejandro ehk Kristo eks-korterikaaslase näol, kes oli Euroopast tagasi jõudnud. Kuna Alejandro räägib inglise keelt vabalt, siis toimus ka kommunikatsiooni osas oluline edasiminek. Saime edastada keerulisemaid soove, küsida keerukamaid küsimusi kohaliku elu kohta jne. Esimesel õhtul oli Alejandro küll ülikoolis, aga saime jagada oma reisimuljeid tema noorema nõbu Melissa ning isa Astolfoga.

Hommikusöögid olid jälle sama rikkalikud kui eelmisel korral, seekord lisandus menüüsse ka midagi kodu meenutavat – ühtedest rannikul kasvavatest marjadest (coroso) tehtud mahl, mis maitses ja nägi välja nagu punase sõstra mahl. Nägime ka marjakobarat ja tundub, et tegemist ongi sõstra kauge ja suurema sugulasega. Lisaks saime hommikusöögiks verivorsti, mis on siia vist hispaanlastega tulnud (nägime seda ka Boliivias ühe supermarketi lihaletis).

Järgmisel päeval käisime läbi need huvipunktid Bogotas, mis olid eelmine kord külastamata jäänud – smaragdide muuseum ja kunstnik Fernando Botero muuseum. Smaragdide muuseumis seepärast, et 60% maailma smaragdidest kaevandatakse Kolumbias ja siin on nad kõige parema kvaliteediga. Muuseum oli väike, peidetud Avianca lennufirma büroohoone 23. korrusele, aga saime giidiga ekskursiooni (püüdlikus, ehkki mitte kõige arusaadavamas inglise keeles), mille raames õpetati, kuidas tuvastada õigeid smaragde. Ega me seda selgeks muidugi ei saanud, aga huvitav oli suurendusklaasiga kivilt looduslikke ebapuhtusi otsida. Juveelid muuseumi poes olid kolossaalsete hindadega – nt 40 000 dollarit kõrvarõngapaar, aga kui kellelgi raha nii laialt käes on, siis Kolumbia on smaragdide ostmiseks kõige õigem koht.

Perekond boterolikult pakse olendeid

Pärast lõunasööki ringi lonkides sattusime Kolumbia kuulsaima kunstniku Fernando Botero (elab ja tegutseb praegugi, küll rohkem Euroopas) muuseumisse. Ehkki Kristole tundub sellisel eksootilisel reisil kunstimuuseumi külastamine ajaraisk, oli ta nõus Botero puhul tegema erandi. Nimelt on Boterol väga omapärane stiil: ta maalib kõike paksuna. Botero maalidelt (ja skulptuuridelt) vaatavad vastu tõsised või isegi kurvad ja kuidagi võluv-naljakalt paksud inimesed, aga ka kassid, hobused jne. Isegi puuviljad natüürmordis on paksud. Lisaks Botero töödele oli muuseumis posu väga kuulsate kunstnike mitte nii kuulsaid maale. Nägime Picassot, Monet´d, Chagalli, Renoiri, Toulouse-Lautreci jt. Kusjuures tegemist oli vaid ühe osaga suuremast muuseumidekompleksist, millel sissepääsutasu puudus.

Kui koju läksime, oli parasjagu tipptund, mis tähendas pooltteist tundi bussis, kus istekohti jagus vaid kiirematele. Siin on bussidesse sisenemisel täiesti häbematu trügimine, kus ei oodata väljujate järel, vaid hakatakse lihtsalt jõuga end sisse pressima. Tihti on võitlus isegi trepiastmete pärast, et sinna istuma saada. Meil õnnestus üks selline koht saada, aga poolteist tundi sellistes tingimustes loksumist tähendas seda, et me koju jõudes pärast pingutatud tervitust pererahvale kohe voodisse maandusime.

Gondel Montserratele

Järgmisel hommikul läksime Alejandroga Bogota kesklinna kohal kõrguva Montserrate mäe otsa vaadet nautima. Mäe kohta räägitakse legendi, et kui abiellumata paar koos mäe otsa läheb, jäävad pulmad tulemata. Lähenevaid pulmi silmas pidades otsustas Krissu olla ebausklik ning esmalt käis gondliga mäe otsas Kristo ning pärast tema allatulekut Krissu ja Alejandro. All oodanud Kristo aega sisustas kohalik vanamees, kes heledat gringot nähes alustas hispaaniakeelset vestlust. Lisaks teadasaamisele, et tegemist on pensionil keemia- ja bioloogiaõpetajaga lähedalasuvast Boyaca linnast ning tema naise ja lastega tutvumisele, õpetas Kristo vanamehe palvel talle ka eestikeelse sõna „poeg“.

Peaaegu kümne miljoni elanikuga linn mäe all vihmases udus

Pärast seda jalutasime Alejandro juhatusel lihtsalt linnas ringi, peamiselt vanas, koloniaalajastu ilmega La Candelaria linnaosas, millest oli ennegi juttu ning mis on üliõpilaste, seljakotirändurite ja boheemlaste meelispaik selles linnas. Ka Alejandro enda ülikool asus sealsamas. Presidendilossi juures juhtis Alejandro meie tähelepanu sellele, et otse lossi taga kesklinnas paikneb sõjaväeosa. Kui lossi rünnatakse, on kohe tuhatkond sõdurit täies relvis käepärast võtta. Meie jaoks väga ebaharilik, aga siinset ajalugu silmas pidades ilmselt mõistlik.

Sõjaväeosa presidendilossi taga

Ja seejärel saabus aeg proovida chicha't. Chicha oli vist esimene asi, mille kohta Kristo juba enne reisi planeerimist teadis, et seda peab Andides proovima. Chicha on nimelt traditsiooniline maisist kääritatud õlu, mis on olnud aastatuhandeid siinse kultuuri lahutamatu osa. Kõiki rituaale Tihuanacos, inkade impeeriumis ja mujal muistses Lõuna-Ameerikas saatis külluslik chicha tarbimine. Ka hiljem olid chicheria'd ehk õlletoad kohad, kus loodi poliitilisi parteisid ja kavandati revolutsioone. Vanasti pandi chicha käärima inimsüljega, tänapäeval eriti enam mitte. Tänapäeval joovad linnainimesed muidugi pigem tavalist odralinnastest õlut, chicha on üha enam perifeerne nähtus või siis turismiatraktsioon. Seda juuakse kas maapiirkondades või siis sellises kohas nagu La Candelaria, kus seda kulistavad rõõmsalt nii vaesed esimese kursuse üliõpilased (chicha on odav ja kange) kui avastushimulised välismaalased.

Chicha't "nautimas"

Alejandro viis meid ühte La Candelaria kitsal peatänaval asuvasse kitsasse ja veidi väsinud olemisega urkasse ning tellis chicha't. Lauale saabus suur puust kauss täis vahust jooki kolme kõrrega. Chichat ei serveerita mitte klaasides ja tingimata individuaalselt, see on palju sotsiaalsem jook. Maitsesime – hapukas lurr nagu misiganes koduõlu. Krissu võttis vaid paar lonksu, Kristo üritas veidi kauem traditsioonidega kontakti saada, aga kauss ei paistnud pingutustest hoolimata üldse tühjenevat. Jätsime ta lõpuks sinnapaika ja läksime korralikku õllerestorani, kus Alejandro end ilmselgelt mugavamalt tundis (ta on elustiililt pigem trendikate baaride ja ööklubide klient kui urkaid armastav boheemlane).

Õlleklaasi taga esitasime palju küsimusi ning saime väga asjatundliku ja põhjaliku sissevaate Kolumbia ja ka laiemalt Lõuna-Ameerika ühiskonda. Alates sellest, mis on Kolumbia suurimad ekspordiartiklid, elatustase, kinnisvarahinnad, suhted naabritega jne kuni selleni, miks siin nii vähe veini juuakse (ja vein poes nii kallis on) ning millised on romantilised suhted ja mis vanuses abiellutakse.