Macchu Picchu

1. augusti hommikul tõusime kell 5 ja seadsime sammud Ollantaytambo raudteejaama. Kristo oli lugenud, et alates kella 10-st läheb Macchu Picchu kompleksis väga rahvarohkeks ja püüdsime seda ennetada, sõites välja vara ja mitte Cuzcost, vaid MP-le lähemal asuvast Ollantaytambost.

Macchu Picchu on Lõuna-Ameerika turismisihtkoht number 1. Samas on ta ikkagi kultuurimälestis ja kogu tema ümbrus on tuhandete hektarite ulatuses looduskaitse all. Seetõttu lubatakse päevas peale vaid 2500 turisti ja piletid müüakse enamasti välja pikka aega ette. Samuti on ta raskesti ligipääsetavas kohas järskude mägede vahel, nii et kompleksi all olevasse ja teda teenindavasse linna (Aguas Calientes ehk Macchu Picchu Pueblo) pääseb ainult rongiga. Kõik see kruvib hinnad väga kõrgeks, nii otsesed transpordi ja piletite hinnad, kui ka all-linnas asuvate keskpäraste või kehvadegi majutus- ja toitlustusasutuste omad. Meie maksime näkku 142 dollarit edasi-tagasi rongipiletite eest, 24 dollarit mäkke ja tagasi viiva bussi eest, 41 dollarit sissepääsupileti eest, 2 dollarit WC ja pakihoiu eest. Kokku: 209 dollarit näkku. Eraldi oleks tulnud maksta võimaluse eest ronida kõige kõrgematesse mäetippudesse ning ainsas mäe peal olevas restoranis oli buffet-lõuna 40 dollarit. Meil olid omad söögid kaasas. :) Bussi oleks olnud teoreetiliselt võimalik vältida, kui oleksime mäkke tõusnud omal jalal (poolteist tundi üles, alla ilmselt vähem). Kõige odavamad edasi-tagasi rongipiletid (kõige ebamugavamatel aegadel sõites) oleksid olnud 106 dollarit. Samas oli näha, kuhu see raha läheb. Võrreldes muu Peruuga võtsid turiste vastu ka vägagi korralikud tingimused: uued ja puhtad bussid, puhtad WC-d, palju inglisekeelseid viitasid jne.

Meie Macchu Picchu lõuna, võrreldamatult vähem luksuslik kui eelmisel päeval rongis

Meile meeldisid Macchu Picchus kõige rohkem kaks põhikompleksist eemale viivat matkarada, mille läbisime. Esimene ehk tee päikesevärava juurde oli füüsiliselt väsitavam, aga pakkus väga ilusaid vaateid kompleksile. Selle lõpus nägime ka Inca Traili lõppu - see on vana inkade tee läbi metsa Macchu Picchusse, mida mööda tuhanded aastas inimesed teevad neljapäevase matka, et saada sügavam kogemus Macchu Picchust. Teine retk oli kaljusilla juurde. Üks ligipääsutee MP-sse kulges nimelt mööda kitsast eendit püstloodis kaljuseinal ja kuristiku kohal, kuhu oli sisse ehitatud paarimeetrine auk. Kui teed hoiti kahti (nt omade jaoks), siis oli see kaetud palkidega, aga kui taheti tee lähenevale vaenlasele sulgeda, tõmmati palgid ära ja vaenlastel jäi vaid üle kuristikku kukkuda või pikka ja kitsast teed mööda tagasi minna. Kunagi said külastajad silda ka ületada, aga kui mõni aeg tagasi üks turist end surnuks kukkus, ehitati värav ette ja seda hoitakse lukus. Põhikompleks oli nagu varemed ikka. Võis aimata endiste asukate elusid, hoonete kasutusfunktsioone, aga mingit erilist emotsiooni ei tekitanud.

Sild ja tee Macchu Picchusse

Mis oli Macchu Picchu? Kui Ameerika ajaloolane Hiram Bingham selle 20. saj alguses avastas, pidas ta seda Vilcabamba'ks ehk salajaseks kindluseks, kuhu inka ülestõusnud põgenesid, aga  Vilcabamba on tegelikult veel kaugemal džunglis. Täniajani käivad vaidlused, kas see oli inka valitsejate privaatmõis (koht, kuhu pealinna Cuzco linnakärast eemale tõmbuda), religioosne kompleks, kindlus või midagi veel. Macchu Picchu erilisus pole kindlasti mitte suuruses - elanikke võis seal olla vaid 500 kanti ehk paljupalju vähem kui Cuzcos, mis oli impeeriumi pealinn, ja lausa hoomamatult vähem kui eurooplaste-eelse Ameerika suuremates linnades (nt Mehhikos asunud Teotihuacan oma 200 000 elanikuga 7. sajandil, kui Euroopas polnud midagi ligilähedastki). MP hämmastab inimesi eelkõige seepärast, et ta on ehitatud nii keerulisse ja ligipääsmatusse looduskeskkonda. See eeldas ühendusteede ning põlluharimiseks lugematute terrasside ja veejuhtmete ehitamist, mis mingite (ilmselt vägagi oletuslike) arvutuste järgi võttis 50 aastat ja tänases rahas miljard dollarit.

Inkade ehitatud tänav Ollantaytambos

Õhtul jõudsime tagasi öömajale Ollantaytambosse, ei hakanud samal päeval Cuzcosse pressima. Tegelikult on kahju, et me seal natuke pikemalt ei saanud olla, sest see väike linn on rajatud inkade poolt ning nende korrapärane tänavatevõrk ja massiivsete kivimüüridega ääristatud munakiviteed on siiamaani kasutuses. Nad nimetavad seda elavaks inka linnaks.