Maal ja hobustega

Olime paar päeva maal. Täitsa nagu lehmade, hobuste, kitsede, kukkede, kanade, partide, koerte, kasside ja eeslitega maal. Väikese 6000 elanikuga Pacora linna katedraali taga põldude keskel on Rancho Santana, peruu-šveitsi segapere peetav rantšo, kus on võimalik ööbida ja teha ratsamatku lähedalasuvate püramiidide juurde.

Meie majake

Viimase postituse seisuga olime Chiclayos, kust 8. augusti hommikul läksime ekskursioonile selle kandi (Lambayeque jõe oru) vanade tsivilisatsioonide jäänustele. Siin on olnud ajaloos järjestikku kolm tsivilisatsiooni – Moche, Sican ja Chimu, mis jätsid endast järele vägevaid püramiide ning rikkaid aardeid, mida mõnes päris heas muuseumis eksponeeritakse. Krissu aga tundis ennast hommikust peale halvasti ning pidime ekskursiooni katkestama ja otse taksoga rantšosse sõitma.

Esimene pärastlõuna ja õhtu rantšos möödusidki Krissu turgutamise tähe all. Abiks olid ka rantšo perenaine, šveitslanna Andrea ja rantšos töötav vabatahtlik sakslanna. Vett hakkas meil nappima ja Kristo – suur valge gringo – suundus rantšo väravast välja pilkasesse pimedusse, et linna poodi minna. Väike valgustamata liivatee viis prügiste nurgataguste kaudu üsna linna keskväljaku lähedale, kus olid juba laternavalgus ja tänavasillutis. Kui suur valge gringo tänavavalgusse ilmus, oli ilmselt kogu linnal 10 sekundiga teada, et selline olend on liikvel. Kohalik poistegäng vahtis pikalt järele, üks demonstreeris provotseerivat kehakeelt, aga gringo ei võtnud vedu ja liikus tarmukalt edasi. Peagi leidis ta maantee äärest poe, kuhu perenaine oli soovitanud minna (seal turiste ei nöörita), ning tegi vajalikud sisseostud. Poemüüja oli tore, üritas isegi pikemate lausetega vestlust arendada, aga gringo kohaliku keele oskused olid kahjuks piiratud. Naeratusest ja gracias'est pidi piisama. Tagasiteel oli poistegäng juba leebunud ja hõikas omamehelikult hola!

Meie terrass/veranda

Järgmiseks hommikuks oli Krissu niipalju toibunud, et saime marsaga ära käia Museo Tumbas Reales de Sipan'is, kus eelmisel päeval käimata jäi. Väidetavalt oli tegemist Peruu parima muuseumiga. 1987. aastal leiti siitkandist väga rikkalikud Moche kultuuri hauad (tavaliselt on kõik juba ammu hauaröövlite poolt tühjaks tehtud, seda aga ei olnud üles leitud) ning riik andis kõvasti raha peale, et neid leide vääriliselt eksponeerida. Muuseum oli ehitatud üles nii, et külastaja näeb leide selles järjekorras, kuidas nad arheoloogide poolt välja kaevati. Ehk siis muuseumil oli palju korruseid, mis simuleeris hauaehitise paljusid järjestikuseid ehitus- ja matmisfaase. Oli korralik muuseum küll, idee oli nutikas ja leiud olid väääga uhked, aga ülearu interaktiivne või laiemat konteksti andev ekspositsioon ei olnud.

Museo Tumbas Reales de Sipan (sees pilti teha ei tohtinud)

Kui kohalike kõrval kitsas bussis higistanutena tagasi jõudsime, olid hobused juba saduldatud. Oleme mõlemad ehk paar korda elus hobuse seljas istunud, kuid kindlasti mitte ratsutanud. Ometigi julgesime ette võtta mitmetunnise ratsamatka lähedalasuvasse kuiva metsa (see on eraldi kaitsealune ökosüsteem siin) ja seal paiknevate püramiidide juurde. Õnneks olid hobused kohalikku peruu tõugu ehk väikesed ja eriti taltsad ning algajatele sobilikud. Rantšo peremees (kauboikaabu ja vuntsiga mees, kes rääkis ainult hispaania keelt ja oli enamasti vait) ratsutas ees ning meie tulime Recuerda ja Geronimoga järgi.

Krissu räägib hobusega

Kõik läks üle ootuste hästi. Kristo hobune käitus väga hästi ja temaga ratsutamine oli lihtne nagu autosõit – vasakule, paremale, kiirenda, pidurda. Krissul läks ka päris hästi, ainult ühel korral ei tajunud Recuerda oma summaarseid gabariite koos reisijaga ning rammis Krissu põlve vastu puud. Marrastus ei olnud suur, aga koos seda ümbritseva sinikaga ja sinna peale kodus laetud sidemetega näeb see tõeline sõjahaav välja. Krissu täitis väga püüdlikult kunagi kuuldud tarkust, et hobusega tuleb suhelda. Kristo kuulis alatasa seljatagant vaikset ja murelikku pominat: „Teeme nüüd nii, et sa järgmine kord püsid ilusti tee peal, eksole... Kurat...“ Ehkki üldiselt oli see väga tore kogemus, kohalikud maainimesed lehvitasid ja hobused jaksasid meid vapralt kanda, oli meie ratsutamisega mitteharjunud kehadele viimane kolmandik tagasiteest paras piin – kõik vaikisid, valutasid ja ootasid kodu.

Krissu lahinguhaav

Püramiidid olid nagu siin rannikul ikka – tehtud päikesekuivatatud savi-/mudatellistest ehk siis aja jooksul täiesti liivaküngasteks ära erodeerunud. Kunagi olid need aga uhked mitmetasandilised püramiidid, mille seinu kattis maalitud ja reljeefidega kaetud savi-/mudakrohv. Kuna Kristo ei ole nende püramiidide konstruktsiooni alal ekspert, siis õnneks ei olnud vaja nende juures väga pikalt peatuda. Suuremat emotsiooni pakkus hoopis see, et sai Indiana Jones'i mängida ning hobustega varemete juurde ratsutada.

Püramiidi otsas keset metsa

Arheoloogia on siin kõikjal. Isegi meie väikese majakese (meie päralt oli väike magamisruumi ja vannitoaga majake, mille ees oli terrass võrkkiikedega) ühe müürisavi külge oli möksitud keraamikakilde ja loomaluid. Majas sees olid seina peale riputatud vasest tseremoniaalne nuga ja mingi teravik. Siin pidi seda kraami igalt poolt maa seest välja tulema ja muidugi ei jaksa keegi seda kõike siin vaeses riigis Euroopa standardite järgi muuseumides hoiustada ja kaitsta.

Vasest tseremoniaalne nuga ja mingi muu asi meie magamistoa seinal

Täna rääkisime hommikusöögi kõrvale Andreaga pikemalt siinsest eluolust (tema tütar on kakskeelne ja käib siin koolis) ning sellest, kui raske on punktuaalsel šveitslannal Peruuga kohaneda. Saime kinnitust, et head kooliharidust siit ei saa, kusjuures Andrea kirjeldatu põhineb erakooli oludel, kus klassis on alla 10 õpilase.

Üks keskmise suurusega püramiid (nõuab veidi fantaasiat)

Ennelõunat käisime naaberlinnas Tucumes vaatamas siinkandi kõige suuremat püramiidikompleksi ning tulime pärast marsaga tagasi oma asju võtma. Bussi pealt maha astudes märkasime ühte eurooplase moega tüdrukut, kes kohmitses oma seljakoti juures. Küsisime, ega ta Rancho Santanasse teel pole. Loomulikult oli, sest ega siin linnas muidu välismaalasi ei käi. Aitasime tal abivalmilt kohale jõuda. Tüdruk oli austerlane, nii et kui me rantšost kotid võtsime ja end taas teele asutasime, jäid meist sinna maha šveitslane, sakslane ja austerlane. Kõlab nagu anekdoot.