Lima ja toidukultuur

Nazcast lahkudes tõmbasime joone alla ka n-ö Gringo Trailile ehk Lõuna-Peruu kallimatele ja rohkem väljaarendatud turismisihtkohtadele (krooniks Macchu Picchu ja Cusco, lisaks kuuluvad sinna Puno, Arequipa ja Nazca). Südaööl väljunud buss viis meid kuue ja poole tunniga pealinna Limasse. Kahjuks ei olnud bussi kallimas ja mugavamas osas enam vabu kohti, nii et pärast tavaistmetel magamist olime hommikul suhteliselt kapsad ja tahtsime väga hotelli pääseda.

Lima on oma 8,5 miljoni elanikuga jälle üks Pariisi või Londoni mõõtu ja globaalse haardega linn (nagu ka Bogota), ehkki meie oma koduses Euroopas pole temast suurt midagi kuulnud. Limal on kuulsusrikas ajalugu, sest enne Peruu pealinnaks olemist oli ta kõigi Hispaania Lõuna-Ameerika valduste pealinn ehk siin resideerus kuninga asevalitseja. Peatusime Mirafloreses, mis on uuem ja jõukam linnaosa ookeani ääres ning turistide peamine peatuspaik, sest see on üks turvalisemaid paiku linnas. Meie küll ei märganud ka mujal linnas midagi ohtlikku, aga võib-olla seepärast, et me liikusime Miraflorese ja vanalinna vahel mööda üht linna peatänavat, Arequipa avenüüd, ning mujale ei kippunud. Natuke olime muud linna näinud taksoaknast, aga seegi vaatepilt ei paistnud trööstitu (võrreldes seni Lõuna-Ameerikas nähtuga). Lühikesel linnaekskursioonil nähtu jättis igal juhul väga hea mulje – puhtad tänavad, ilusad pargid, natuke vana arhitektuuri. Võrdlus mõne Lõuna-Euroopa suurlinnaga ei oleks kohatu.

Juhuklõps Lima tänavalt

Unepuudusest tingitult jagus meil sel päeval jaksu vaid kaheks vaatamisväärsuseks. Üks oli Jose de San Martini ratsamonumendi juurde kuuluv Isamaa Ema kuju. Lugesime selle kohta nimelt naljakat lugu. Emakesele oli planeeritud pähe leekidega kroon. Hispaania keeles olla aga sõnad „leek“ ja „laama“ homonüümid ehk sama kujuga sõnad. Tellijate ja käsitööliste vahel oli väike kommunikatsioonihäire ja tulemus – kuju valmis krooniga peas, krooni küljes leekide asemel väike armas laama. Laamake on siiamaani seal, ehkki ilma spetsiaalselt teadmata teda ilmselt tähele ei paneks.

Laamaga kroon Isamaa Ema peas

Teine vaatamisväärsus oli San Francisco klooster, mis on osaliselt avatud turistidele, osaliselt töötav konvent. Kloostris ise ringi vaadata ei saanud (pilti ka teha ei tohtinud), vaid pidi tolknema kaasas kohustusliku giidiga, kelle inglise keel ja tekst olid veidi primitiivsed ning tempo kiire. Viimane oli tegelikult hea, sest meid kloostri kunstivarad ja interjöör eriti ei huvitanud, soovisime lihtsalt pääseda kloostri katakombidesse. Sinna oli nimelt maetud kümnete tuhandete inimeste maiseid jäänuseid (me ei saanud aru, miks sinna) ning hilisemate tööde käigus olid nende luud sorteeritud tüübi järgi (pealuud ühte kohta, suured toruluud teise kohta jne) ja laotud ilusti kastidesse, kohati kujundeid moodustades. Suhteliselt õõvastav vaatepilt.

Katakombides. Pilt otsitud netist, sest ise teha ei tohtinud, aga seda konkreetset vaatepilti nägime ise ka

Pärastlõunase uinaku järel suundusime õhtust sööma. Lima on viimasel ajal (sel aastatuhandel) tõusnud tõeliseks toidukultuuri suurlinnaks. Reisiraamatud ja artiklid rahvusvahelistes ajakirjades tõstavad esile Peruu omanäolist sulamit erinevatest köökidest. Siin saavad kokku ühelt poolt hispaanlaste mõju, teiselt poolt erinevad põlisrahvaste kultuurid (nii ranniku, mägede kui vihmametsa) ja otsa veidi Aasia (Limas on isegi Hiinalinn) ja Aafrika (istanduseorjade) komponenti. Värske kala ja mereannid rannikult kohtuvad vihmametsast toodavate lugematute meile tundmatute, aga maitsvate viljade ja juurikatega. Kõige kuulsam Peruu toit on ceviche (tsitrusemahlades marineeritud kala, serveeritakse magusa kartuli, punase sibula ja maisiga), mida oleme juba korduvalt proovinud. Tähtis roll Peruu toidukultuuri tõusus maailmaareenile on olnud kohalikel tippkokkadel, kes on seda propageerinud ning rajanud Limasse mitmeid kõrgetasemelisi restorane.

Päris luksusrestorani me minna ei raatsinud, aga tahtsime Lima toidukultuurist ikkagi osa saada. Õnneks leidsime TripAdvisori kaudu ühe meie jaoks vastuvõetavate hindadega, aga siiski väga ilusa ja kõrgelt hinnatud koha, mis oli pealegi meie hosteli vahetus läheduses. Pidime pool tundi baaris ootama, et lauda saada, aga õnneks saime seal juba eelrooga süüa ning proovisime pisco souri kokteilide kõrvale imehäid tsebureki moodi pirukaid (empanada'd).

Pearoogadeks tellisime merisea ja härjasüdame, mis on mõlemad siin väga populaarsed grilltoidud. Põlisameeriklased kodustasid merisea juba vähemalt 3000 aastat tagasi ning siinkandis on tavaline, et kodudes peetakse väikeseid merisigade karju, kes elavad toidujäätmete peal ja ei vaja eriti tegelemist. Pidupäevaks koksatakse maha ja serveeritakse delikatessina. Merisea liha nimelt on õrn, umbes nagu kanaliha. Eesti lastel läheb selle jutu peale ilmselt silm märjaks, aga tegelikult tundub see päris mõistlik süsteem. Härjasüda seevastu maitses nagu tavaline liha, ehk ainult tiba vintskem.

Merisiga taldrikul

Rohkem me Limast midagi ei näinudki, ehkki mitmekesiseks linnapuhkuseks tundus siin tegevust jaguvat, olgu siis huvitavate muuseumide, linna kohal langevarjuga lendamise või suure õhtuse laser- ja purskkaevude show näol. Läksime vara magama ja juba hommikul kell 06:19 lendasime põhja poole Trujillosse. Sealt võtsime takso, sõitsime ühe kohaliku bussifirma terminali ning saime koheselt bussile Chiclayosse, veelgi kaugemale põhja poole. Jõudsime hotelli, käisime ühes üsna pretensioonitus, aga kohalike poolt armastatud kohas söömas, broneerisime homseks ekskursiooni ja läksime unepuudust tasa magama.