Igavese kevade linnas

Oleme nüüd jälle blogipidamisega lootusetult maha jäänud. Meie füüsilised kehad on juba turvaliselt Euroopa pinnal, Barcelonas, aga meie kirjanduslikud alter egod ootavad edasikirjutamist 10. augustis, mil jätsime rantšo seljataha ja buss viis meid tagasi Trujillosse, igavese kevade linna. Miks ta just igavese kevade linn on, jäi meile arusaamatuks, aga soe ja mõnus oli küll. Samuti oli ta ootamatult ilus ja puhas, mida võimendas see, et ka hostel, kus ööbisime, ületas meie ootused mitmekordselt. Hosteli hinna eest saime täiesti ausa kolme tärni hotelli.

Linna sõites oli ka huvitav seik. Linna piiril pidas politsei bussi kinni, kõigilt peale meie korjati dokumendid ära (ilmselt otsiti kedagi kindlate kohalike tunnustega kurikaela) ja mindi neid kuhugi kontrollima. Dokumentide tagasiandmine oli sama suvaline nagu väheoluliste kontrolltööde kättejagamine klassis. Bussi naasnud politseinik käis käiguvahes suvaliselt ringi, hüüdis nimesid ja lasi dokumente edasi ulatada. Jäi mulje, et mõni ei saanudki oma isikutunnistust tagasi.

Trujillos on ka üpris kena koloniaalne vanalinn, aga meie piirdusime õhtuste jalutuskäikudega ning keskendasime oma tähelepanu hoopis muistsetele Chimu ja Moche tsivilisatsioonidele linna ääres. Siin on suuresti sama loogika mis Nazcas - ranniku ääres laiub ulatuslik kõrb, mis on täiesti elamiskõlbmatu, välja arvatud Andidest laskuvate jõgede orud, kus niisutuspõllundusega võib teha imet. Umbes samal ajal kui Nazcas (ehk siis I aastatuhande algupoolel pKr) hakkasid siinsed inimesed seda viljatut maastikku suurte niisutussüsteemidega muutma. Esimene selline kultuur oli Moche'd ning kõik hilisemad kultuurid (nt Moche järel tulnud Chimu) kuni tänapäevani välja kasutasid neid kanaleid edasi ning laiendasid neid. Niisutussüsteemide ehitamine oli väga töömahukas ning nõudis paljude inimeste ühise eesmärgi ette rakendamist, mis tingis hierarhia kasvu ja tugeva eliidi esiletõusu. Niisutuspõllundus tagas ka rikkalikud saagid eliidi ülevalpidamiseks ning see võimaldas uhkete tseremoniaalrajatiste ehitamise.

Tseremoniaalne väljak esivanema muumia kummardamiseks

Neid tseremoniaalrajatisi läksimegi vaatama. Hommikupoole Chimu kultuuri pealinn Chan Chan, mis on osaliselt Trujillo linna all, osaliselt selle kõrval kõrbes, Vaikse ookeani rannikul. Chan Chanis elas omal ajal (9.-15. sajandil) 30 000 kuni 60 000 inimest ehk see oli Lõuna-Ameerika suurim linn enne hispaanlaste tulekut. Ometi oli see mõneski mõttes täiesti teistsugustel alustel kujunenud linn kui need, millega me oleme harjunud. Külastajatele on Chan Chanis tänapäeval avatud ainult üks kõrgete (4 m) liivakarva müüridega ümbritsetud paleekompleks. Selliseid oli kokku kümme, aga juba üks eraldivõetuna on muljetavaldav, koosnedes kümnetest erinevatest väiksematest ruumidest ja mõnest suuremast väljakust ning sellest võiks vabalt arvata, et selle kompleksi näol on tegemist eraldiseisva linnaga. Tegelikult on iga palee üks suur mausoleum. Kui Chimu kuningas suri, maeti ta oma palee keskele koos sadade teenijate ja sõduritega. Suur osa "mausoleumist" oli rahvale suletud, välja arvatud suur tseremoniaalne väljak, kuhu preestrid tõid kuninga muumia kord aastas rahvale kummardamiseks. Rahva antud annid (toit, väärismetallid, kangad jne) koguti suurtesse laoruumidesse, mis moodustasidki palee põhiosa. Need lihtsalt olid seal, surnute jaoks, keegi ei puutunud neid. 

Laoruumid. Kõik kraam kuulus muumiale

Nagu öeldud, selliseid paleesid olid kümme - igast surnud kuningast jäi üks selline tohutu mausoleum. Ja need erodeerunud varemed (jällegi mudatellistest nagu kõikjal siin - need varemed nõuavad palju fantaasiat või häid rekonstruktsioone), milles me tänapäeval arvame ära tundvat Chan Chani linna, on tegelikult kõik ainult rida hauaehitisi. Linn, mis neid paleesid teenindas, oli märksa tagasihoidlikum, käsitööliste, teenijate jne eluhooned olid niivõrd ajutise konstruktsiooniga, et need on ammu juba liivaks pudenenud. Jah, see oli oma aega ja konteksti arvestades tohutu asula, aga klassikalisest linnast on see kontseptsioon üsna erinev. Kui meie oleme harjunud, et linnad tekivad sinna, kus on kaubateede ristumispunkt, siis Chan Chan (ja tegelikult laiemalt Lõuna-Ameerika muistsed linnad) kujunes religioosse keskuse ümber. Lähtekohad on täiesti erinevad.

Looduslik allikas, mis on inkorporeeritud paleekompleksi

Chan Chani varemete vahel nägime ka väga kummalist karvutut koeratõugu, kel tume paljas keha ja pealael natuke heledaid karvu. Kui neid puudutada, siis keha on väga soe. Trujillo alati soe kliima on neile hea, tänapäeval viiakse neid kahjuks ka mägedesse, kus nad kannatavad külma käes. Väidetavalt sobivad hästi artriidihaigetele soojenduspadjaks või -tekiks Need koerad on siin hispaanlaste eelsest ajast ja olid kunagi valitsejate koerad.

Chan Chani karvutud koerad

Lõunat sõime Huanchaco nimelises kalurikülas. Kaluriküla ilmet oli küll suhteliselt raske näha, sest uued hotellid ja restoranid kipuvad seda varjutama. Traditsioonilised kõrkjatest kaluripaadid seisid kaldal, ainsana murdsid hallis udus Vaikse ookeani kõrgeid laineid kaunis rahvusvahelise välimusega surfarid. Ookeani ääres olles sõime muidugi kala - traditsiooniline ceviche ja siis mingi mereannisupp, mis osutus väga suureks ja rikkalikuks. Supis ujusid krabi, VÄGA suured karbid, krevetid, suured kalafileetükid ja hulk tundmatuid mereelukaid.

Parihuela especial või misiganes selle supi nimi oli

Õhtupoolikul läksime vaatama Chimule eelnenud Moche kultuuri linna ja selle kohal kõrgunud püramiide - Huaca del Sol ja Huaca de la Luna. Need olid küll kõrged ja omal moel ka muljetavaldavad, ent meid üllatas Chan Chani ulatuslikkus rohkem. Huvitav oli see, et Moche'd ehitasid oma püramiide nagu matrjoškasid - ühele tseremoniaalsele platvormile ehitasid iga 100 aasta tagant järgmise (täpselt samasuguse) korruse peale ja ümber ning nii muutus ehitis aina kõrgemaks, laiemaks ja rohkem püramiidi meenutavaks. Õnneks olid nende ümberehituste tõttu väga hästi säilinud kunagi püramiidi seinu kaunistanud värvitud reljeefid. Arvestades, et siin on kõik muistsed tsivilisatsioonid ehitanud mudatellistest, mis on aja jooksul liivahunnikuteks uhutud, siis oli see üsna vägev, silmi avav ja fantaasiat toetav vaatepilt.

Moche püramiidi välissein

Mõlemas kohas käisime organiseeritud ekskursiooniga ja seekord sattusime eriti huvitavasse gruppi. Ei tea, kas asi on selles, et Trujillo pole turistide seas väga levinud sihtkoht, aga igatahes meiega ühes bussis olid ainult tõsised rändurid ning paljud olid liikunud või liikumas sama marsruuti mis meie. Üks Belgia paar, keda olime kohanud Punos ning kes oli liikunud üsna sama teed pidi läbi Peruu; üks ameeriklane Californiast, kes paistis tore, aga veidi rumal ning kes plaanis liikuda edasi Chiclayosse, aga hiljem ka Cuzcosse ja Macchu Picchusse; üks nooremapoolne briti härrasmees (ilmselgelt mingi eliitkooli vilistlane), kes oli alustanud Uruguayst ja liikunud läbi Argentiina, Tšiili ja Boliivia põhja poole ning plaanis Ecuadori kaudu Kolumbiasse liikuda; üks üsna noor britt, kes liikus täpselt vastupidises suunas Kolumbiast Ecuadori ja Peruu kaudu lõuna poole ja vahetas vanema britiga kogemusi ning üks prantsuse paar, kes olid vaiksemad ja kelle teekonda me ei tea. Natuke tekkis isegi kade tunne, et on inimesi, kellel on võimalik reisida mitmeid kuid ja näha neid maid veel palju sügavamalt, aga siis taipasime jällegi, et meie ei jaksaks mentaalselt - koduigatsus oli juba selleks hetkeks suur. Huvitav oli aga see, kui kiirelt toimus sõbrunemine, sest hoolimata erinevatest rahvustest oskasid kõik väga heal tasemel inglise keelt, jagasid sarnast maailmavaadet ja huumorit. Eriti selgeks sai see siis, kui meie bussi tõsteti mõned hispaaniakeelsed turistid (ilmselt siseturistid ja mujalt Ladina-Ameerikast), kes jäid kommunikatsioonibarjääri taha. Tundsime, et oleme osa läänemaailma oikumeenist.