Oleme jõudnud Cuzcosse, inkade impeeriumi pealinna. Tegemist on üsna täpselt Tallinna suuruse linnaga neraldi pil pileteid ei pileteid ei müüdagi pil p pileteid pileteid amise lähtepunktiga reisidele Macchu Picchusse, mis on teinud sellest Lõuna-Ameerika kohta väga tähtsa turistimeka. Vanalinn (kus inkade arhitektuur on segunenud hispaanlaste koloniaalarhitektuuriga) on üles vuntsitud ja väga turvaline (meie hotellipidaja ütles, et nad maksavad linnale eraldi maksu, millega hoitakse vastavates linnaosades rohkem politseipatrulle). Tõsi, linna äärealad on lausa rõvedad - sissesõiduteedel on suured illegaalsed prügilademed, kus hulkuvad koerad karjakesi toituvad. Meie aga oma turvalisel turistialal tundsime mõningast puhkusemomenti - enam ei pea paaniliselt oma turvalisuse pärast kõiki toiminguid läbi mõtlema ja ringi vaatama ning hispaania keele purssimise asemel võib inglise keeles rääkida ehk lihtsalt öeldes saab ennast vabalt tunda.
Reisiraamatutest ja mujalt kuuleb ka irooniat, et seda peetakse gringode mekaks. Gringo tähendavat algselt küll lihtsalt välismaalast, ent tihti peetakse selle all silmas ameeriklast või rikast, aga laiska ning hispaania keelt mitte oskavat turisti. Ja tõepoolest, siin saab turistina palju kergemini hakkama kui mujal, kus on vaja end korralikult ette valmistada, valvas olla ja vähekenegi hispaania keelt osata. Visuaalselt võiks seda vanalinna osa võrrelda mõne Lõuna-Euroopa kuurordiga. Igal pool on hotellid, restoranid, kohvikud, muuseumid, kenad väljakud, viisakamad taksod ja ühistransport. Siia näiteks julgeks tulla ka lastega. Kohalikud oskavad siin ka raha teenida - kui näiteks Punos ja La Pazis tegid indiaaninaised oma rahvarõivis igapäevaseid toimetusi, siis siin on ka selliseid, kes tulevad iga päev täiesti puhaste kostüümidega, alpaka käe kõrval peaväljakule tööle, seades end ilusasse pildistamispositsiooni sisse.
 |
| Vaade meie aknast |
Siinse majutuse broneerisime Airbnb kaudu. Kes veel ei tea, siis see on internetipõhine platvorm, kus inimesed saavad oma kodu või mõne toa raha eest linna saabuvatele välismaalastele välja üürida, platvorm teeb selle väga mugavaks ja turvaliseks. Kui Euroopas kasutatakse seda pigem tõesti kodumajutuse vahendamiseks (Kristo kasutas seda oma Helsingi korteri puhul), siis siin kasutavad seda pigem majutusettevõtted. Meie peatume ühes eramajas, aga see tundub siiski olevat ehitatud majutusteenuse pakkumiseks (8 magamistuba) ning meie väga abivalmis ja hea inglise keelega võõrustaja tundub olevat turismiettevõtja. Maja asub vanalinnast napilt väljas, järsul mäeküljel San Blasi boheemlasliku linnaosa äärel. Aknast avaneb panoraamvaade linnale, aga selle eest tuleb koju jõudmiseks päris palju treppidest üles ronida. Mõnus on see, et maja on väga lähedal kõigele turistile vajalikule, aga samas elavad vahetus läheduses tavalised, mitte kuigi jõukad inimesed ning näeme nende igapäevaelu. Eile pesu kuivama riputades lehvitas üks indiaaninaine Kristole üle aia ja tervitas teda.
 |
| McDonalds ajaloolises kastmes |
Otsustasime Cuzco vaibi tajumiseks ise ka natuke gringotseda ja läksime peaväljaku ääres asetsevasse McDonalds'isse. Vähemasti oli see McDonalds suhteliselt haruldases asukohas - vana inkade hoone vundamendile ehitatud rõdu ja sammaskäiguga koloniaalarhitektuuri esindavas ajaloolises hoones. Õhtul sõime siiski korralikult ja kohalikke toite ühes stiilse interjööriga ja hea toiduga kohas.
 |
| Maarahva pühapäevane vabaõhuetendus |
Pärast seda käisime veidi linna peal ringi, nägime indiaaniverd maarahva pühapäevast kogunemist kiriku ees (vaatasid mingit vabaõhuetendust) ja käisime kiirelt läbi ühe ajaloomuuseumi.
 |
| Jälle inkade kitsad tänavad |
Siin Cuzcos ja selle ümbruses on paljud vaatamisväärsused ühendatud ühe passi (boleto turistico) alla, eraldi pileteid ei müüdagi. Selle sisse kuulub ka igal õhtul toimuv etendus Andide tantsudest Cuzco pärimuskunstide keskuses. Saime teada, et sinna pääsemiseks tuleb järjekorras seista ning kuna meil parasjagu midagi tarka teha ei olnud, läksimegi poolteist tundi enne algust kohale ja seisime umbes kaheksanda-üheksandana järjekorras. Järjekord hakkas pikenema ja kui kell 18.30 sisse saime, oli see juba tänavat mööda järgmise ristmikuni valgunud.
Kontsert oli tohutult armas ja tekitas väikse ajamasinaefekti. Mitte küll reis 19. sajandisse, mis võis olla eesmärk, vaid pigem 1960ndatesse-70ndatesse aastatesse. Tegemist oli ausa suuremat sorti kultuurimajaga. Lava oli peaaegu paras kuuele paarile ja 10le muusikule, kes istusid reas lava tagumises osas platvormi peal. Laval olid tumepunased rasked kardinad, mis rippusid ka ülevalt volangidena ja enne etenduse algust ka suur Macchu Picchu pildiga foon, mis ilmselt käsitsi ja seetõttu veidi viltu üles tõmmati. Saali seintel olid suured käsitsi maalitud kartongist välja lõigatud tantsupaarid, igaühel seljas erineva piirkonna rahvarõivad. Enne iga tantsu kostus kergelt hauatagune hääl, mis juhatas tantsu sisse: nimetas piirkonna, kust see pärines (ühe kohta kasutati lausa väljendit "tants koguti") ja millest tants räägib. Enamasti rääkisid tantsud romantilisest talupojaelust. Ilmselt aja täitmiseks, et tantsijad jõuaksid riideid vahetada, oli suhteliselt suvaliselt põimitud vahee ka muid vahetekste: nii ansambli ajaloost (esimene folklooriansambel Cusco linnas, asutatud 1920ndatel) kui ohutuseeskirjadest - kuidas käituda tulekahju korral. Kui tantsude tutvustusi luges lisaks hauatagusele hispaaniakeelsele mehehäälele ka peenike tohutu aktsendiga naishääl inglise keeles, siis muud vahetekstid jäid meie jaoks vaid lingvistiliseks pähkliks. Tantsijate tehniline tase oli umbes nagu Leigarite tugevamad koosseisud. Lavastus- ja esitusstiili poolest kargas pähe aga hoopis Pakri rühm. Nõksa rohkem oli liikumisi stiliseeritud: enamike tantsuseadete aluseks olid improvisatsioonilised liikumised, mis lavale olid seatud kõikidele paaridele ühtemoodi ja joonisesse. Sellega kadus improvisatsioonilisus ja kirjusus, kuid ei olnud lisatud ka kunstlikke väga tehnilisi trikke ega muid showelemente. Isegi tantsijate emotsioonid olid suhteliselt reserveeritud - umbes nagu Leesikatel :) - ei olnud kiljumisi ega muid väga ekspressiivseid väljendusi, vaid lihtsalt sõbralikud tantsijad. Arvestades miljööd ja stiili ootasin kontserdi lõpus lavastatud kummardust ja ansambli juhi lavale kutsumist. Kumbagi ei tulnud. Pärast viimast tantsu tõmmati kardin kinni ja ka aplaus lõppes paugupealt. Viimasest oli isegi veidi kahju, sest 45 minuti jooksul olid tantsijad ja muusikud väga armsaks saanud ja oleks tahtnud neid väärikamalt tänada.
Eilse päeva veetsime suuresti oma toas, sest Krissu oli veidi tõbine. Kristo käis vahepeal postkontoris ja siis lipsas kiiresti läbi Qorikancha (kunagine inkade maailma kese, suur tempel, mille hispaanlased kullast tühjaks röövisid ja oma dominiiklaste kloostri inka müüride peale ehitasid). Õhtuks oli Krissu tervem ja saime minna planetaariumi. Registreerisime end eelmisel päeval seansile ja kolmveerand kuus võttis minibuss meid koos teiste inglisekeelsete turistidega kesklinnast peale ning viis linna äärde mäe otsa. Suurelt maanteelt keerasime ära kitsale pimedale teele, mis meenutas natuke mõnesse Eesti suvilakooperatiivi sissesõitu. Kusagil seal pimedas oligi väike õu ja mingi rajatis. Tuli välja, et tegemist on väikese ja armsa pere-ettevõtmisega - üks vana mees on astronoomia professor ning on õpetanud oma lapsi ja nooremaid sugulasi tähti tundma ning nüüd on neil selline ühine projekt, mille käigus nad korraldavad välismaalastele ekskursioone. Programm ei koosnenud lihtsalt tähistaeva seletusest, vaid esmalt tutvustati inkade mütoloogilist maailmavaadet (ja astronoomia rolli selles), seejärel kuvati planetaariumis lakke sodiaagi tähtkujud, lõunapoolkera tähtkujud ja võrdluseks inkade tähtkujud ning lõpuks mingi pimedasse õue, kus vana astronoom osundas korraliku laseriga erinevaid tähti ning läbi teleskoobi sai vaadata ka mõningaid taevakehasid. Kõige huvitavam oli planeet Saturn, mis oli täitsa oma rõngaste ja kõige suurema kuuga näha. Kokkuvõttes väga armas üritus.
Kontsert oli tohutult armas ja tekitas väikse ajamasinaefekti. Mitte küll reis 19. sajandisse, mis võis olla eesmärk, vaid pigem 1960ndatesse-70ndatesse aastatesse. Tegemist oli ausa suuremat sorti kultuurimajaga. Lava oli peaaegu paras kuuele paarile ja 10le muusikule, kes istusid reas lava tagumises osas platvormi peal. Laval olid tumepunased rasked kardinad, mis rippusid ka ülevalt volangidena ja enne etenduse algust ka suur Macchu Picchu pildiga foon, mis ilmselt käsitsi ja seetõttu veidi viltu üles tõmmati. Saali seintel olid suured käsitsi maalitud kartongist välja lõigatud tantsupaarid, igaühel seljas erineva piirkonna rahvarõivad. Enne iga tantsu kostus kergelt hauatagune hääl, mis juhatas tantsu sisse: nimetas piirkonna, kust see pärines (ühe kohta kasutati lausa väljendit "tants koguti") ja millest tants räägib. Enamasti rääkisid tantsud romantilisest talupojaelust. Ilmselt aja täitmiseks, et tantsijad jõuaksid riideid vahetada, oli suhteliselt suvaliselt põimitud vahee ka muid vahetekste: nii ansambli ajaloost (esimene folklooriansambel Cusco linnas, asutatud 1920ndatel) kui ohutuseeskirjadest - kuidas käituda tulekahju korral. Kui tantsude tutvustusi luges lisaks hauatagusele hispaaniakeelsele mehehäälele ka peenike tohutu aktsendiga naishääl inglise keeles, siis muud vahetekstid jäid meie jaoks vaid lingvistiliseks pähkliks. Tantsijate tehniline tase oli umbes nagu Leigarite tugevamad koosseisud. Lavastus- ja esitusstiili poolest kargas pähe aga hoopis Pakri rühm. Nõksa rohkem oli liikumisi stiliseeritud: enamike tantsuseadete aluseks olid improvisatsioonilised liikumised, mis lavale olid seatud kõikidele paaridele ühtemoodi ja joonisesse. Sellega kadus improvisatsioonilisus ja kirjusus, kuid ei olnud lisatud ka kunstlikke väga tehnilisi trikke ega muid showelemente. Isegi tantsijate emotsioonid olid suhteliselt reserveeritud - umbes nagu Leesikatel :) - ei olnud kiljumisi ega muid väga ekspressiivseid väljendusi, vaid lihtsalt sõbralikud tantsijad. Arvestades miljööd ja stiili ootasin kontserdi lõpus lavastatud kummardust ja ansambli juhi lavale kutsumist. Kumbagi ei tulnud. Pärast viimast tantsu tõmmati kardin kinni ja ka aplaus lõppes paugupealt. Viimasest oli isegi veidi kahju, sest 45 minuti jooksul olid tantsijad ja muusikud väga armsaks saanud ja oleks tahtnud neid väärikamalt tänada.
Eilse päeva veetsime suuresti oma toas, sest Krissu oli veidi tõbine. Kristo käis vahepeal postkontoris ja siis lipsas kiiresti läbi Qorikancha (kunagine inkade maailma kese, suur tempel, mille hispaanlased kullast tühjaks röövisid ja oma dominiiklaste kloostri inka müüride peale ehitasid). Õhtuks oli Krissu tervem ja saime minna planetaariumi. Registreerisime end eelmisel päeval seansile ja kolmveerand kuus võttis minibuss meid koos teiste inglisekeelsete turistidega kesklinnast peale ning viis linna äärde mäe otsa. Suurelt maanteelt keerasime ära kitsale pimedale teele, mis meenutas natuke mõnesse Eesti suvilakooperatiivi sissesõitu. Kusagil seal pimedas oligi väike õu ja mingi rajatis. Tuli välja, et tegemist on väikese ja armsa pere-ettevõtmisega - üks vana mees on astronoomia professor ning on õpetanud oma lapsi ja nooremaid sugulasi tähti tundma ning nüüd on neil selline ühine projekt, mille käigus nad korraldavad välismaalastele ekskursioone. Programm ei koosnenud lihtsalt tähistaeva seletusest, vaid esmalt tutvustati inkade mütoloogilist maailmavaadet (ja astronoomia rolli selles), seejärel kuvati planetaariumis lakke sodiaagi tähtkujud, lõunapoolkera tähtkujud ja võrdluseks inkade tähtkujud ning lõpuks mingi pimedasse õue, kus vana astronoom osundas korraliku laseriga erinevaid tähti ning läbi teleskoobi sai vaadata ka mõningaid taevakehasid. Kõige huvitavam oli planeet Saturn, mis oli täitsa oma rõngaste ja kõige suurema kuuga näha. Kokkuvõttes väga armas üritus.
 |
| Tähti vaatamas |
 |
| Planetaarium |
No comments:
Post a Comment