Gringo ujub

Eelviimasel hommikul ehk laupäeval läksime vaatama Zipaquira soolakatedraali, Bogota ümbruse ilmselt tähtsaimat vaatamisväärsust. Taas kord viis meid kohale spetsiaalne turistidele mõeldud rong, ilmelt veidi vanaaegne. Kolumbias oli Alejandro sõnutsi veel kolmkümmend aastat tagasi töötav rongisüsteem, mis ühendas enamikke linnu, aga siis maksid auto- ja bussifirmad raudteefirmades töötanud inimestele, et nad süsteemi põhja laseksid. Praegu jookseb Bogota kesklinnast läbi kitsas ja amortiseerunud raudteejupp, millel kulgevad ainult turistidele mõeldud rongid, aga muutused on silmapiiril – lähiajal on plaanis olemasolev raudtee kapitaalselt ümber ehitada ning panna tööle linnalähirongide süsteem.

Soolakatedraal tähendab seda, et soolakaevurid on omal ajal ehitanud tühjaks ammutatud soolakaevandusse võimsa religioosse kompleksi. Koht ise on tõesti muljetavaldav, meenutab natuke päkapike maa-alust linna Moriat „Sõrmuste isandas“. Kahjuks ei saanud me seal piisavalt aega veeta, kuna langesime kolumbialaste ajataju puudumise ohvriks. Rongi programmi järgi oli katedraalis plaanis veeta vaid 1 h, mida oli ilmselgelt liiga vähe. Meie olime muidugi pedantlikult õigel kellaajal maa alt väljas, bussipeatuses ootamas, aga polnud busse ega teisi sõitjaid. Need hakkasid alles pool tundi hiljem välja valguma ja siis olid kohal ka bussid. Veidi kehva maigu jättis ka see, et kogu ekskursioon oli täiesti hispaania keeles ehk katedraali ajaloo vm osas me targemaks ei saanud. Ilmselt oleks olnud targem minna omal käel bussiga. Seda enam, et pärast viidi meid miskipärast ühte teise (Zipaquirast ilmetumasse) linna, kus oli mõeldud kohalikes restoranides lõunat süüa, selle asemel et Zipaquiras süüa või otse linna tagasi minna. Kõigest oli näha, et välisturism on Kolumbias ja eriti Bogota piirkonnas veel üsnagi lapsekingades. Rongi põhiklientuur tundus pigem olevat riigi teistest piirkondadest või mujalt Ladina-Ameerikast pärit siseturistid. Samas tuleb nentida, et selle kohta oli Zipaquiras jällegi üllatavalt korralikult väljaarendatud turismitaristu korralike pääslasüsteemide, suveniiripoodide, toiduväljakute ja palju muuga.

Katedraali pealööv koorirõdult vaadates

Seni ei ole meil sel reisil ööelu jaoks jaksu olnud. Viimasel õhtul võtsime siiski ennast kokku ning läksime Alejandro ja tema sõprade (ja ühe Alejandro maalt tulnud sugulasega) ööklubisse. Tundsime end nagu kahekordsed tulnukad – esmalt ei ole me üldse ööklubi-inimesed, teiseks on siinne ööklubi-kultuur meile veel eriti võõras. Maksime sissepääsupileti ja siis veel mingi lisaraha, et saada ülemisele korrusele, kus sai seltskonnaga maha istuda ja pidi muidu parem olema. Alejandro ja sõbrad tellisid lauale pitsid ja kamba peale pudeli aguardiente't ehk kohalikku kanget alkoholi ehk aniisinapsu. Liiga kange see õnneks ei olnud (vaid 29%), aga maitse oli jäle, lagritsane. Kui me kuulsime, et neil on kombeks õhtu jooksul juua 20 pitsi ringis, olime veidi ehmunud, aga tuli välja, et nad valavad pigem 1-2 cl kui 4 cl kaupa pitse. Ei pidanud arvet, palju pitse me lõpuks ära jõime, aga purju sellest igatahes ei jäänud.

Mõne aja pärast hakati vaikselt tantsupõrandale asja tegema ning pärast mõningast pealtvaatamist liitusime. Tantsisime salsat, champesat ja reggaetoni, ehkki tundsime ainult esimest, teisi tantsisime lihtsalt rütmi järgi. Vahepeal jalga puhates vahtisime ja imestasime, kui sensuaalne ja intiimse füüsilise kontaktiga siinne tantsimine on, seda enam, et vähemalt osadel juhtudel tundus see täiesti süütu sõprade vaheline tants, millele ei järgnenud mitte midagi. Õhtu lõpus võtsid Alejandro sõbrad korraks ka meid tantsima, nii et saime mõlemad vahetuma kogemuse tantsust à la latino.

Järgmisel hommikul pikalt magada ei saanud, sest meid ootas ees väljasõit Guatavita järve äärde, teisele poole Bogotad piiravaid mägesid. Maastik tee ääres oli ilus ja roheline, meenutas vägagi Kesk-Euroopat, eelkõige Tšehhit või Slovakkiat (Austria või Šveitsi jaoks ei olnud majad ja infrastruktuur nii ilusad ja korras, kuigi Lõuna-Ameerika standardite järgi väga kenad). Kodune tunne tekkis. Pole siis ime, et hispaanlased valisid kunagi selle koha oma koloniaalse administratsiooni keskuseks.

Guatavita järv

Guatavita järv oli enne hispaanlasi Bogota piirkonda domineerinud Muisca tsivilisatsiooni jaoks püha järv, kuhu nad ohverdasid kulda ja inimesi. Kui hispaanlased tulid ja sellest kuulsid, pidasid nad seda kohta El Dorado'ks ehk müütiliseks kullamaaks ja rajasid kullaotsingute baasiks ilusa linna, kus me tänagi peatusime. Linn omakorda meenutas heas mõttes Portugali. Põikasime läbi ka kohalikust kirikust, kus käis parasjagu mingi pühapäevase missa eelne protseduur, mille jaoks oli altari ette kangale projitseeritud PowerPoint esitlus. Algselt olime tegelikult tahtnud korralikumat kirikukogemust – kogu perega pühapäeval kodulähedasse kirikusse – ja andsime seda ka võõrustajatele mõista, aga kuna nad ise on ka üsna ilmalikud inimesed ja sõit järve äärde võttis aega, kärbiti plaanil tiibu.

Enne järve äärde minekut istusime maha ühes kohas, mida on kohvikuks palju nimetada, aga kus pakuti head kohalikku magustoitu nimega obleos. Need on õhukesed vahvliplaadid, mille vahel on karamellikreem. Imehead. Istusime väljas puupakkude peal ja tegime rõõmu kohalikule tädile, et nii eksootilistele võõrastele tema obleod maitsevad.

Krissu ja obleo

Järv ise oli ilus nagu midagi Šveitsi või Šoti mägismaalt. Kristol jäi haiguse tõttu Titicaca järves ujumine proovimata ning mujal ei olnud meil ka võimalust, nii et nüüd avaldas ta soovi Guatavita järves Lõuna-Ameerikas ujumise linnuke kirja saada. Kohalikud vangutasid pead, et vesi on ainult 10 kraadi, aga Kristo ei heitunud. Alejandro seletas sauna näite varal, kui hullud need Põhjala inimesed on, ning plaaniga mindi edasi. Pereisa Astolfo tegi mõned kõned ja organiseeris meile sissepääsu ühe paadiklubi territooriumile, kus tema alluv on osanikuks. Kristo vahetas paadikuuris kiirelt ujumispüksid jalga, sammus võidukalt paadisillale ja sulpsas vette, kohalikud kõik telefonidega ilmaimet ehk külmas järves ujuvat gringot filmimas. Vesi oli külm, aga mõnus. Sellest hoolimata ei leidnud Kristo muid järgijaid kui paadiklubi koer, kes Kristole vette järgi hüppas. Astolfo läks organiseerimisega nii hoogu, et pakkus Kristole ka oma alluva kajakiga järvel sõitmise võimalust. Tundus, et meil ei pruugi selleks aega olla, ja jätsime proovimata. Küll aga lubas Astolfo, et järgmine kord kui Kolumbiasse tuleme, võime paar päeva järve ääres paadiklubis tema alluva suvilas veeta.

Gringo suundub ujuma

Gringo muiscade püha järve vees

Pärast ujumist sõitsime linna tagasi, pakkisime, sõime lõunat, tukastasime veidi, suundusime lennujaama, jätsime hüvasti ja oligi kõik. Peaaegu kuu aega Lõuna-Ameerikas jäi lõplikult seljataha. Olime õnnelikud, sest lõpuks hakkasid väsimus ja koduigatsus tunda andma. Tagantvaates jääme reisiga muidugi ülimalt rahule. Nägime võrratult põnevaid ja ilusaid paiku, kogesime ja elasime läbi paljut, mida hiljem meenutada. Elamuste edetabelit on seekord palju raskem koostada, sest häid oli palju ja need olid kohati üksteisest väga erinevad. Ka maade osas on raske öelda, milline meile kõige rohkem meeldis. Peruud nägime kõige kauem ja mitmekesisemalt, Boliivias ja Kolumbias olime ainult ühes linnas. Kolumbiat nägime jällegi palju rohkem kohalike silme läbi. Võib ainult tõdeda seda, mis niigi fakt – Kolumbia on neist maadest kõige jõukam ja kõige euroopalikum, Peruu täpselt kahe vahel ning Boliivia kõige vaesem ja veidram.

Meie ja Kolumbia tugigrupp: paremalt perepoeg Alejandro, isa Astolfo ja ema Reina

See võiks olla viimane postitus, ent esimesed tunnid Barcelonas on toonud kaasa suure positiivse kultuurišoki (kas tõesti minu kodumaailmajagu on nii normaalne?), mis vajab võib-olla veel kirjasõnasse valamist.

Kunagi esimeses Kolumbias viibimise postituses mainisime meie tänava otsas patrullivaid sõdureid. Lõpuks tegime nendega koos pilti. Tuli välja, et nad turvavad maja, kus elab palju sõjaväelasi.