Kõrbes

4. august oli peamiselt sõidupäev. Sõime hommikust, meie võõrustaja viis meid lennujaama ja lendasime kohaliku lennuga pealinna Limasse. Sealt võtsime takso bussijaama, et sõita edasi väikese Nazca linna poole.

Mitte ainult linnasisene transport, aga ka pikamaabusside süsteem on siin mõnevõrra teistsugune kui meil kodus. Linna kohta ühe bussijaama asemel on igal bussifirmal (ja neid on kümneid, kõik toimetavad suuresti samadel liinidel) oma bussijaam, tihti asuvad nad küll kõik lähestikku. Meie firma jaamas oli ka väike viisakas söökla, kus sõime päevapraadi. Saime sellega kaasa ka viinamarja- või arooniamahla moodi magusa joogi, mis osutus hiljem chicha morada'ks, mittealkohoolseks lillast maisist kääritatud joogiks.

Õhtusöök bussis

Bussisõit kestis üle 7 tunni, aga selle tegi talutavamaks see, et sõidu ajal pakuti õhtusööki (kompaktselt kandikul nagu lennukis) ja näidati filme, ehkki hispaaniakeelse dubleeringuga (ja inglisekeelsed subtiitrid lõikas ekraani alumine serv osaliselt ära). Aknast märkasime ka seda, et kliima ja loodus meie ümber on totaalselt muutunud. Põõsaste ja terrassidega kaetud mäenõlvade asemel paistsid elutud liivaluited – Lõuna-Ameerika läänerannikut palistav, külma Peruu hoovuse tekitatud suur-suur kõrb.

Kohale jõudes oli järgmise päeva ekskursiooni korraldava firma agent meil vastas, nagu lubatud. Käisime agentuuris pabereid täitmas ja lasime end siis hostelisse öömajale viia. Ootuspäraselt puudusid nii soe vesi kui wifi, AGA üle üheteistkümne öö magasime esimest korda ilma villaste sokkide, kampsuni, salli ja villaste tekkide kuhjata, sest siin ranniku ääres ei olegi öösiti läbilõikav külm!

Nazcasse viis meie tee muidugi Nazca jooniste pärast. Kes ei tea, siis Nazca joonised on suured (kümnete meetrite läbimõõduga), erinevaid loomi ja muud kujutavad joonised (geoglüüfid) Nazca linna lähedal kõrbetasandikul. Neid ümbritseb teatud müstilisuse loor (näiteks kas need on tulnukate tehtud? - sellele vastame postituse lõpus), mis toob sellesse väikesesse ja üsna suvalisse linna üha rohkem ja rohkem turiste. Ainus viis jooniste nägemiseks on õhust, mistõttu linna lähedasel lennuväljal on tihe liiklus – tosinkond üsna samasugust, aga omavahel konkureerivat lennufirmat lennutavad iga päev märke vaatama sadu külastajaid. Varem oli probleeme sellega, et lennukid kippusid alla kukkuma, aga paar aastat tagasi karmistati nõudeid. Nüüd on hinnad kõrgemad, ent nagu ise veendusime, siis teenus turvaline ja professionaalne.

Lennuk oli väike, aga tubli

Meie eilne päev, 5. august algas kiire põikega kõrvaltänava keskpärasesse pagariärisse, millele järgnes sõit agentuuri bussiga lennujaama. Natuke ootamist (meie puhul tunnike) kuulub siin riigis ikka asja juurde, aga lennujaama ootesaalis jooksis õnneks nii inglise kui hispaania keeles National Geographicu dokumentaalfilm Nazca jooniste taustast. Lõpuks hõigati meid turvakontrolli ja siis juba lennukisse. Lennukis oli lisaks meile üks hispaaniakeelne paar ja kaks pilooti.

Lend kestis 30 minutit (standardne ülelennu pikkus siin) ja tundus olevat täpselt paras – vähem oleks vähe, kauem poleks sisikond vastu pidanud ja oleks ka igav hakanud. Selle 30 minuti jooksul nägime veidi rohkem kui kümmet joonist (vaala, ämblikku, koolibrit, kondorit, „astronauti“, puud jm). Ega neid nii lihtne märgata ei olnudki – Krissu näiteks ei suutnudki paari esimest kujundit muude maastikul olevate joonte taustal tuvastada – aga piloodid andsid endast parima, tiirutades spetsiaalselt ümber iga kujundi ja selgitades mikrofoni, mida ja kust aknast (ning mis suunas tiiva suhtes) tuleb vaadata.

Leia pildilt koolibri

Pärast lõunapausi jätkus ekskursioon juba maa peal buggy-autoga. See on selline tugeva raami ja suurte ratastega avatud sõiduk, millega on hea kõrbes ringi rallida. Esmalt tutvustati meile Nazca kultuuri muistiseid – muistset niisutussüsteemi, püramiidikompleksi Cahuacis ning hauaröövlite rüüstatud matusekohta (arheoloogile valus vaatepilt). Viimane tähendas, et ühel pool teed vedeles liiva sees inimluid ja kolpasid, teisel pool aga nutsak keraamiliste pottidega. Nutsak osutus mumifitseerunud ja ilma peata kadunukeseks, kes oli maa alt välja kaevatud ja kuiva kõrbesse vedelema jäetud.

Krissu ja nutsak

Et ekskursioon liiga kuivaks ja morbiidseks ei jääks, järgnes seikluslik-sportlik osa: buggy-auto rallis kuivanud jõesängis ja kõrgetel liivaluidetel ning ühe luite harjal saime võimaluse harrastada sandboardingut ehk liivalauatamist. See on põhimõtteliselt nagu lumelauasõit, ainult et liiva peal. Enne püstijalu lauatamist läbitakse sissejuhatuseks sama riistapuuga luitest alla kelgutamise faas – kõigepealt istuli ja siis kõhuli. Enamik grupist sellest etapist kaugemale ei jõudnud, aga hiljutine sertifitseeritud surfar Kristo sai isegi püstijalu pisut maad alla libisetud, enne kui tasakaal kadus ja ta liiva sisse prantsatas. Liiv, muuseas, reisib ilmselt meiega koju tagasi. Seda on kõikjal: silmis, kõrvus, ninas, suus, juustes, sokkides, saabastes, aluspükstes, taskutes, varbavahedes, kõrvatagustes, kaenlaaukudes, küünte vahel, hamba all, kaamerakotis ja ilmselt paljudes muudes kohtades, kuhu me pole veel julgenud vaadata.

Kristo liivalauatamas

Päeva ajal oli siin kõrbe kohta päris mõnna ilm – päike polnud põletav ja puhus soe briis. Ilmselt on asi selles, et siin on praegu talv. Ent just siis, kui olime lauatamise lõpetanud, läks päike looja ja järsku laskus kõrbe kohale öö – must ja külm. Buggy-auto tuiskas läbi tühja kõrbe, liivane külm tuul meile näkku puhumas ning kuigi autojuht oli oma oskusi korduvalt tõestanud, tekkis ikkagi hirm, et äkki me oleme eksinud. Väike tulevihk auto ees tundus vähemasti kõrvalistmelt vaadates pigem meeleheitlikult koduteed otsivat kui mingit arusaadavat rada valgustavat. Tajusime väga selgelt, kui inimvaenulik ja ohtlik keskkond kõrb tegelikult on. Päeval on spetsiaalse masinaga tore rallida, aga ööseks ei tahaks sinna üksi jääda. Linna soojade heitgaaside sisse jõudmine mõjus suure kergendusena.

Buggy-auto

Aga kas siis Nazca joonised on tulnukate tehtud? Tjah... Seda väidetakse eeskätt seetõttu, et need joonised on nii suured, et maa pealt ei ole neid võimalik hoomata. Tekib kaks küsimust: kuidas ja miks? Esmalt „kuidas“. Jooniste tegemine kõrbepinnale oli tegelikult lihtne (ehkki arvatavasti tüütu ja tööjõumahukas) – kiviklibu koristati ära ning selle alt paljastus hele ja peeneteraline liiv. Me teame, et joonistel kujutatud olendeid on kujutatud (samas stiilis) ka samaaegsetel Nazca kultuuri väga ilusatel keraamilistel nõudel, lihtsalt need samad kujutised on maastikule kantud väga mitmekordse suurendusega. See pole iseenesest väga keeruline matemaatika, vähemasti püramiidikomplekse ja keerulisi niisutussüsteeme rajanud kultuurile peaks see jõukohane olema. Ilmselt valmistati vastavate arvutuste põhjal kujutise piirjooned tokkide ja nööriga (või muu sarnase tehnikaga) ette ning siis puhastati ala kiviklibust. Joonised on suured ja neid on kõrbes väga palju, aga pidagem meeles, et nende rajamiseks oli ka sadu aastaid. Mis puutub argumenti, et keegi ei saanud näha ja kontrollida, kuidas need õhust välja nägid, kuna polnud õhusõiduvahendeid, siis osa jooniseid on siiski ümbruskaudsetelt mägedelt jälgitavad.

Nazcalaste püramiidid Cahuacis

Teiseks, „miks“. Tänapäeva lääne inimest hämmastab, miks pidi keegi kulutama palju aega ja vaeva selliste kujutiste loomiseks, mida nad ise näha ei saanud. Nazca joonised polnudki inimestele endile, vaid taevastele olenditele. Religioon paneb kohati päris veidraid asju tegema ja nazcalastele oli taevaste jõudude õnnistus eriti tähtis. Kogu nende olemasolu keset kõrbe inimvaenulikku keskkonda sõltus vee olemasolust, aga vähemasti nende maailmapildis sõltus see omakorda jumalate heasoovlikkusest, mida tuli teatud toimingutega tagada. Üks sellistest oli nähtavasti kõrbesse kujutiste tekitamine.

Niisiis, Nazca joonised ei vaja nii jaburat seletust kui tulnukad või kuumaõhupalli kasutamine. Need on loodud Nazca kultuuri poolt, mis on järjekordne Lõuna-Ameerika tsivilisatsioonide pikas reas. Kui Tihuanaco tekkis Titicaca järve äärse looduskeskkonna toel, siis Nazca (ja paljud teised tsivilisatsioonid Peruu rannikul, mida varsti vaatama läheme), kujunesid Andidest alla ookeani poole jooksvate jõgede orgudes, mis on väikesed, ent üsna viljakad oaasid sellel muidu tühjal ja kõrbesel maastikul. Et veel kord rõhutada, kui kaugeleulatuv ja aukartust äratav ajalugu on tsivilisatsioonidel Lõuna-Ameerikas, olgu öeldud, et Nazca kultuur õitses u 1000 aastat enne inkasid ja sellega polnud nad kaugeltki esimene tsivilisatsioon Lõuna-Ameerikas.